Eesti jalgpalli kehvast üldisest seisust on tänavu palju räägitud. Eriti pöörati sellele tähelepanu märtsis, kui rahvuskoondis langes Rahvuste liigas D-divisjoni ehk Euroopa seitsme kehvema sekka. Ja noortekoondiseid vaadates ei tundu tulevikki üleliia rõõmustav. Eesti U21 koondis lõpetas EM-valiksarja 0 punktiga ja 0 löödud väravaga. Üldine väravate vahe oli 10 kohtumise peale –32. Viimati olime selles vanuseklassis nii kehvad 1996. aastal, kui Eesti pani esimest korda U21 koondise välja. Toona kaotati ka kõik kümme kohtumist ja väravate vahe oli samuti –32. Erinev oli see, et ise saadi kirja viis tabamust. Kõik mängud kaotasime ka 2000. ja 2002. aasta valiksarjades, kuid parema väravate vahega.

U21 koondis võitis viimati 2019. aastal, kui maavõistlusmängus võideti 2 : 1 Kasahstani. Parem pole asi ka U19 koondisega, kelle viimane võit pärineb samuti 2019. aastast, kui saadi 1 : 0 jagu Uus-Kaledooniast.

Eesti Päevaleht tegi eelmise nädala jooksul peetud vestluste ja nähtu-kuuldu põhjal ülevaate sellest, kus Eesti jalgpallil king kõige rohkem pigistab ja miks U21 koondis nii kehvalt esines.