Näljamängud spordis: ühele ministri palk, teisele poemüüja pisku

Eesti olümpiakomitee sportlaste toetussüsteemi muudab dramaatiliseks astmete vahel haigutav auk.

Ameeriklanna Suzanne Collinsi haaravas menuromaanis „Näljamängud” peavad iga-aastasest näljamängust osa võtma riigi iga ringkonna üks poiss ja tüdruk. Armutus võitluses metsikute olendite, loodusnähtuste ja üksteisega saab lõpuks ellu jääda vaid üks, kelle päralt on kuulsus ja rikkus. Eesti spordis pole asi mõistagi nii dramaatiline, aga olelusvõitlus ellujäämise eest on sealgi tegelikult väga karm. Üks sentimeeter ja üks koht võib otsustada kõik.

Majanduslikus mõttes käib mäng suuresti selle ümber, kas sportlane pääseb vähemalt B-kategooria toetusele. See on punane joon. Kui suudab, on tingimused elamiseks ja treenimiseks korralikud. Kui ei suuda, sõltub kõik sellest, kas tal on rahakad vanemad, isiklikud sponsorid ja alaliidu tugi. Pelgalt EOK-i C-kategooria 600 euro suuruse ettevalmistustoetusega kaugele ei purjeta.