Déjà-vu Euroliiga final four ’is
Euroliiga tiitlile peavad jahti Moskva CSKA, Pireuse Olympiakos, Madridi Real ja kohalik Fenerbahçe. Déjà-vu on selles plaanis, et samad tiimid mängisid final four’is ka 2015. aastal ja ka poolfinaalpaarid (CSKA – Olympiakos ja Real – Fenerbahçe) olid täpselt samasugused. Siis sammusid finaali Olympiakos ja Real ning kodupubliku eufooriliste hõisete saatel said hispaanlased Euroliiga meistriks. Kas ajalugu kordub?
CSKA raudvara Viktor Hrjapa arvates mitte. Istanbuli jõudes kommenteeris kahekordne Euroliiga võitja ja 11-kordne final four’is osaleja, et armeelastel vedas poolfinaali vastasega. Istanbuli Anadolu Efes oleks veerandfinaalist läbi tulles olnud palju ettearvamatum meeskond. „Olympiakose liidrid on Vassilis Spanoulis ja Georgios Printezis. Me teame neid väga hästi. Neil ei tohi lasta asju otsustada,” kõneles Hrjapa. Kaks aastat tagasi tegi just Spanoulis poolfinaali viimastel minutitel mängu ära, olles enne kõvasti mööda uhanud. Aga kõige tähtsamatel momentidel oli ta omal kohal. Muide, seitsmekordne Euroliiga tšempion CSKA pole varem kahel järjestikusel aastal meistriks tulnud. Mullu võideti, tänavu…
Kõige tituleeritum meeskond, üheksakordne Euroliiga meister Madridi Real peab poolfinaalis hakkama saama keevalise publiku ja „näljase” oponendiga. Fenerbahçel on võimalus teha ajalugu. Ükski Türgi klubi pole seni Euroopa klubikorvpalli kuninglikku sarja võitnud, kodupubliku silme all avaneb ülihea võimalus. Fenerbahçet kannustab ka teadmine, et heastamist vajab mullune finaali lisaaja kaotus CSKA-le.
Ainult Fenerbahçel mahtus kaks mängijat – Bogdan Bogdanović ja Ekpe Udoh – põhiturniiri põhjal Euroliiga Tähtede viisikusse. Teistel sellist luksust polnud. Kui siia lisada veel Bobby Dixon, Jan Veselý, Luigi Datome, Nikola Kalinić ja Kostas Sloukas ning peatreener Željko Obradović, siis meistriks tulemise ainest on küll ja küll. Aga kõik oleneb ühest või õigemini kahest mängust. Esimene lahing reedel ja teine pühapäeval.
