8 aastat mind truult teeninud vilkuv esituli andis eile otsad. Kuna mul oli lenksul ka 40-luxise intensiivsusega korralik tuli, siis ma eriti ei põdenud. Arvestasin sellega, et tugev valgusvihk (vt pilti) teeb mind piisavalt nähtavaks ja läksin õhtuhämaruses trenni. Tegelikkuses aga märkasid jalakäiad mind oluliselt kehvemini kui vilkuva tule puhul. Mitu korda tundus, et jalakäiad vaatavad silma sisse, ja seejärel astuvad rattale ette. Halvimast päästsid head pidurid ja vali vile. Eks vilkuva tulega tuleb ka sama asja ette, aga mitte nii massiliselt kui eile, mil ma sõitsin ilma vilkuva tuleta. Samas valgustamata teelõikudel sõitsin oma prožektori valgel nagu päisel päeval. See tähendab, et ei pidanud pingutama, et näha, mis teel toimub.

Siit moraal — vilkuv tuli teeb Sind nähtavaks, aga ei näita teed, põlev tuli näitab teed, aga ei tee Sind nii nähtavaks kui vilkur.

Ülaltoodu ei ole läbinud Šveitsi Sõltumatu Labori katseid ega saanud kinnitust Tõekomisjonist, vaid põhineb keskmise hobisportlase isiklikul kogemusel.