Eestlaste abi on Prantsuse klubid pikka aega kasutanud, kõik nad on värvatud kõrgeima liiga klubidesse ja sinna enamasti ka püsima jäänud. Otsa tegi möödunud kümnendil lahti Katre Laanes, riburada järgnesid Raimo Pajusalu, Sten Esna, Pavel Kružajev, Kristjan Sikaste, Kristjan Õuekallas, Keith Pupart, Jaanus Nõmmsalu, Oliver Venno, Ardo Kreek, Polina ja Natalja Bratuhhina, Eliisa Peit (vabandust, kui keegi jäi nimetamata, aga viga annab alati parandada).

Kõige väljapaistvamalt on mänginud keskründaja Ardo Kreek, tema aitas Euroopa tugevuselt teise sarja (CEV Cup) võitjaks Pariisi Volley. Kreek on pealinna esindusklubi kindlamaid mehi. „Oma” mees on prantslastele ka Keith Pupart, samuti mullu tippvõrkpallist loobunud Raimo Pajusalu, „oma” naine prantslasega abiellunud Polina Pitou. Kõige eestlastesõbralikum linn on olnud Rennes.

Rennes´is treenis eestlasi Boriss Grebennikov, kes pidas Prantsusmaal võrkpallitreeneri ametit kümme aastat. Mullu naases ta Venemaale ja võttis edukalt üle superliigameeskonna Surguti Gazprom-Jugra. Millegipärast lasti ta mõne kuu pärast lahti, uuest hooajast juhendab Grebennikov Ufaa Urali. Tema poeg Jevgeni (pr. Jenija) on Prantsusmaa koondise libero.

Vene superliiga vanim mängija on kümne aasta pärast viiekümneseks saav Sergei Tetjuhhin. Teda hoiab ettevaatlikult oma Belgorodi Belogorje jaoks klubi omanik ja peatreener Gennadi Šipulin. Väikese üllatusena valis taas peatreeneriks kutsutud Vladimir Alekno Tetjuhhini ka Venemaa koondise kandidaadiks. Ka Alekno sai omal ajal hea treeneripraktika Prantsusmaal ja käis Tours´i meeskonnaga ka Eestis.