REPLIIK: miks on vaja võrkpallurite kordamineku järel otsida negatiivsust?

Eesti võrkpallikoondis tõestas äsja EM-finaalturniiril, et on astunud sammu edasi. Ometi leidub skeptikuid, kes pole ikka rahul.

Näiteks Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv, kes kirjutas arvamusloo „Spordi dilemma – vägevad emotsioonid ja kainestavad külmad arvud“, kus kuulutab, et võrkpallurid pakkusid küll vägeva emotsiooni, kuid tulemuse mõttes pole mingit arengut olnud – seekord saadi 11. koht, nelja aasta eest oldi 12.

Edasi kirjutab Pahv samas võtmes (emotsioonid versus tulemus) korvpalli ja jalgpalli rahvusmeeskondadest ja järeldus on laias joones sama. Esiteks on veidi kummaline, et ühes artiklis käsitletakse sisuliselt samas toonis kolme suurema palliala koondist. Võrkpallurid täitsid ju EMil seatud eesmärgi – jõuda alagrupist edasi 12 hulka. Korvpallurid soovisid EMil jõuda alagrupist edasi 16 sekka, kuid viimases mängus lätlastele kahjuks vastu ei saadud. Jalgpallurite eesmärgiks oli jõuda finaalturniirile ehk 24 hulka, lõpuks jäi puudu 6 punkti. Ka lõppkohad on eri ooperitest.

Midagi pole teha, Eesti on väike riik ja me ei saa endale lubada luksust ajaloo parima EM-finaalturniiri järel öelda, et arengut polnud, pidanuks jõudma veerandfinaali. Selge, et mida lähemale tipule, seda raskem on järgmist sammu teha. Jah, suurriike võib-olla tõesti ei morjenda, kas lõppkohaks on 11. või 12. Meie jaoks on seal ikkagi vahe. Ja kust me saame võtta eelduse, et vaid veerandfinaali jõudmine oleks märkimisväärne edenemine? Mida on Eestis võrkpalli arendamiseks tehtud rohkem või paremini kui Itaalias, Prantsusmaa, Venemaal, Serbias, Bulgaarias, Saksamaal, Poolas või Sloveenias?

Vastus: mitte midagi. Lõpuks ometi ühinesime Euroopa liigaga, kus arvestatavad riigid juba ammu mängivad. Muide, mullu lõppes Sloveenia tee Euroopa liigas poolfinaalis nagu seekord Eestil. Aasta hiljem olid nad juba küpsed võitmaks ja tõusmaks maailmaliigasse. EM-finaalturniiri üllatuspomm (täna alistati poolfinaalis Itaalia 3:1) ületas muidugi kõikide ootused. Kui korra „Sloveenia imet“ analüüsida, siis kuidagi ei saa alahinnata aastaid meistrite liigas kaasa löönud kohalike klubide osatähtsust. Eesti klubidest vaid Pärnu käis kunagi ühel hooajal tippmängu nuusutamas.

Aga Eesti võrkpallikoondise areng on toimunud siiski ka numbrites, kui viitsida „kainestavates numbrites“ veidi süüvida.

Aastal 2011 kaotas Eesti Venemaale 0:3, Tšehhile 0:3, võitis Portugali 3:0 ja jäi alla play-off’is Bulgaariale 0:3. Kokku geimid 3:9, punktid 247:287.

Aastal 2015 kaotas Eesti Itaaliale 0:3, Prantsusmaale 1:3, võitis Horvaatiat 3:0 ja alistus play-off’is Serbiale 2:3. Kokku geimid 6:9, punktid 304:320.

Ehk võrreldes nelja aasta taguse turniiriga võitsime maailma tippude vastu kolm geimi ja punktide osas paranes skoor 24 silma võrra. Seda polegi nii vähe.

Need on siis pelgalt numbrid. Spordiajakirjanik võiks vaadata ka numbrite taha ja hinnata, kes meile loosi tahtel vastu on tulnud. 2011. aastal jäi Venemaa neljandaks ja Tšehhi oli 10. Seekord jõudsid esinelikusse kaks meeskond just meie alagrupist – Itaalia ja Prantsusmaa. Kui nelja aasta eest edestasime Portugali üsna pingelises mängus, siis seekord Horvaatia suisa purustati. Kui nelja aasta eest valdas mehi teatud rahulolu juba alagrupist edasisaamise järel ja Bulgaariale väga tõsiselt hambaid näidata ei suudetud, siis seekord olid mitmel mehel Serbiale allajäämise järel pisarad silmas – edasipääsust lahutas vaid kaks punkti…

Itaalia kolkis veerandfinaalis suurt Venemaad. Punkte said idanaabrid võõrustajate sama palju kui eestlased alagrupimängus, aga kui meil tekkis teises geimis ka reaalne võiduvõimalus (juhiti 22:19, lõpuks kaotati 24:26), siis venelased said ikka konkreetselt vast nina. Vaatasin Venemaa ja Itaalia mängu saalis ja julgen väita, et Eesti esitas itaalia vastu parema partii kui meist lõpuks sammukese kõrgemale kerkinud suurriigi koondis.

Eelmisel aastal tuli Soome MM-il üheksandaks ja valiti üllatuslikult naaberriigi aasta meeskonnaks ja Tuomas Sammelvuo aasta treeneriks. Seekord jätsime nad esmakordselt EMil seljataha. Play-off’is sai Soome kuiva kaotuse Itaalialt, nelja mängu peale võideti vaid kolm geimi. Lõpuks oli Soome 12., Eesti 11. Kahju, et finaalturniiril omavahel kokku ei mindud. Sisetunne ütleb, et meil oleks korralik võiduvõimalus olnud.

Eesti spordis on ilusaid hetki suhteliselt vähe, kuna oleme väike rahvas ega panusta sporti ka riiklikke vahendeid nii palju kui teised. Milleks neid väheseid kordaminekuid mitte nautida ja saavutusi üleolevalt pisendada?