Skandaalne lugu: Holland nõudis Eestiga ühte alagruppi sattudes ülbelt loositulemuste muutmist – liiga nõrk vastane!

Eile esitlesid Avo Keel ja Märt Roosna raamatut „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu.” Raamatut esitledes avaldas Eesti võrkpallikoondise endine peatreener Avo Keel ühe loo, mis 2010. aastal EM-valiksarja play-off’is saadud võidu Hollandi üle eriti magusaks muutis.

Nimelt olid hollandlased kolm aastat varem Euroopa liigas Eestiga ühte alagruppi sattudes nõudnud loositulemuste muutmist. Ja seda tehtigi! See andiski toona tõuke väga tähtsast Euroopa liigast loobumiseks.

Avo Keel räägib juhtunust oma sõnadega videos alates 10:30.

Raamatus on sellest kirjutatud nõnda:

Postimees pani uudisele kiretu ja positiivse pealkirja: „Võrkpallurid said soodsad vastased“. Lugejad võtsid teadmiseks, et Eesti loositi Euroopa liigas C-gruppi Läti, Slovakkia ja Türgiga. Tore-tore. Aga tegelikult ...

25. november 2006, Luxembourg. Avo Keel ja Henn Vallimäe sõitsid loosimisele segases seisus. Kaks aastat oli Eesti Euroopa liigas osalenud ja mängijate areng ilmselge. Paraku pole meie valik kunagi piisavalt lai, et koormust hajutada. Suved venisid pikaks ja pallurite poolt kostis nurinat.

Keel: „Eerik Jago ütles, et peab suvel kaks kuud puhkama, muidu tervis vastu ei pea. Ma ei taha sellega hästi nõus olla. Minu filosoofiasse ei sobi olevikku panin mõte, et suvel pole vaja tööd teha. Kui vaatame riike, kes mängivad MM-i ja olümpia finaalides, siis üks tiitlivõistlus ja valiksari ajab teist taga. Nemad miskipärast saavad nii. Jah, puhkust on vaja. Neli nädalat on võrkpallurile täiesti piisav. Tavainimene saab sellega ju hakkama. Seda puhkust võib vajadusel anda mitmes jaos.“

Alaliidul oli finantsidega mehemoodi žongleerimist, pallid kippusid juba maha kukkuma.

Vallimäe: „Euroopa liiga eelarve oli jämedalt kolm miljonit krooni, mina tegin närvirakke ohverdades ära 1,5 miljoniga. See tähendas, et tegime kõike kahe-kolmekordse koormusega. Kõik, kes abis olid: Tarvi Pürn, Markko Arro ja teised. Pluss nipitamine maksetega. Juba esimesest Euroopa liiga aastast kogunes miljon miinust. Olime hotellile Dzingel aasta aega peaaegu miljon krooni sees. Nad oleksid võinud meid kohtusse kaevata või kandid tellida, tol ajal tehti sedagi. Nemad aga hoidsid mind hellalt, paari päeva tagant jälle helistasid ja küsisid viisakalt, kuidas tervis on. Saame nende tegevjuhiga siiani hästi läbi. Suvel oli inimesi keeruline saali tõmmata, rahvas on ju kartulimaal. Tuli haipida. Kuid ühes artiklis ütles Avo, et meile on Euroopa liiga treeningturniir. Pärast seda ei olnud mängudel sisuliselt ühtegi ajakirjanikku, mul oli raske müüa seda ministeeriumile või olümpiakomiteele kui midagi suurt ja erilist.“

Juhatuse koosoleku protokollist ilmneb, et aasta varem oli koondmeeskonna kogukulu 3,8 miljonit krooni. Sellest 500 000 läks mängijate, teist sama palju treenerite stipendiumideks. Näiteks Ari Moilanen teenis nelja kuu eest 20 000 eurot – röögatu palk tolle aja kohta –, lisaks tasuta majutus ja toitlustus. Ülejäänu kulus võistlustel osalemisele ja laagrite korraldamisele. Alaliidu jooksevvõlg ulatus kahe miljonini.

Hoolimata raskest olukorrast ei soovitud Euroopa liigast siiski loobuda. Eesti loositi Luksemburgis CEV-i peakorteris kokku tiitlikaitsja Hollandi, Slovakkia ja Türgiga. Seepeale selgus, et tulpide maa alaliidu juht ja peatreener Peter Blangé pole millegagi rahul. Järgnes hollandlaste skandaalne pretensioon: „Me ei taha selles alagrupis olla, vastased on liiga nõrgad! Näiteks Eesti. Vahetage meid Lätiga ära, siis saame mängida Saksamaa, Hispaania ja Belgiaga.“ Kõik ruumis olid otsekui puuga pähe saanud. Kas me päriselt kuulsime sellist sõnavõttu? CEV-i president André Meyer kutsus Hollandi esindaja ukse taha. Möödus viis minutit. Nad naasid koosolekuruumi ja Meyer teatas, nagu poleks midagi erilist juhtunudki, et loosimise tulemusi korrigeeritakse. Holland ja Läti vahetasidki kohad. Eesti leer, olles olukorda seedinud ja plusse-miinuseid kaalunud, otsustas mõni aeg hiljem osalemisest lõpuks siiski loobuda.

Keel: „Me ei kõlvanud Hollandile. Ja maksta osalustasu 20 000 eurot, et neli korda mängida Lätiga – milleks? Saame omavahel niisamagi sõprusmängudes kokku leppida. Meyeril oli suurusehullus. Algselt plaanis Euroopa liigat alternatiivina maailmaliigale. Esimesel aastal oli jutt, et tegemist on käivitamisaastaga, seetõttu kogutakse osalusmaksu. Edaspidi kulutusi ei ole, leiame liigale toetajad. Maaliti ilus pilt. Ometi oli järgmistel aastatel kõik täpselt samamoodi. Lihtsalt maailmaliiga laienes ja Euroopa liiga tase muutus nõrgemaks. Aastaks 2016 oli supp täitsa lahja, Eesti pidi mängima Luksemburgiga. Naera puruks!“