Võrkpalli kommentaar: Talgud Hollandi moodi
Muidugi, alati neil mäng nii perfektselt välja ei kuku – nagu koduväljakul Eesti vastu (3:2) ja Tallinnas Belgialt revanši üritades (2:3). Aga eestlastega taas kokku saades oli häälestatus ja pilt hoopis-hoopis teine: katjuušad tegid juba kaugelt purustava eeltöö ja tankidel jäi üle vaid talgud lõpule viia. Millega ka harvaesineva resultatiivsuse juures (rünnakul kolmest kaks maha lüües) toime tuldi. Lahinguni ei jõutudki.
Üle kahe tuhande pealtvaataja, kes Kalevi spordihalli kogunesid, ootasid muidu enamat. Sedasama, vähemasti kõvemat vastupanu, lootis ka meeskond. Aga meie mängijad tundusid vaikse ja väsinuna, neist polnud pöörde algatajat, kuigi reaktsiooni ellukutsumiseks paar võimalust ju tekkis. Vaevalt et hollandlastel jätkunuks samasugust servistabiilsust neljaks-viieks geimiks.
Meil jääb üle end lohutada: Euroopa võrkpallitšempionaadi finaalturniirile pääsemisest jäi Eesti koondist lahutama kolm geimivõitu ehk üks mänguvõit. Mõnel teisel pallimängualal loetaks selline tulemus üliõnnestumiseks, võrkpallis mitte, kuigi lõppvõistlusele pääseb 16, mitte 24 või 32 võistkonda.
Koos Eesti meeskonnaga jäävad finaalturniirist tuleval aastal kõrvale 2007. aasta Euroopa meister Hispaania, meiega enam-vähem sama masti Portugal, Ukraina ja Montenegro. Tahtmatult peaks sellese nimekirja lülitama ka Iisraeli, nuhtles too ju meie omasid Belgias ja kaotas närvesöövas kordusmängus Tallinnas.
Montenegro, mille esindusklubis Budva Budvanska Oliver Venno peatselt mängima hakkab, jagas Belgia-etapi lõppedes Soomega alagrupis esikohta (võites ka Kreekat). Kordusturniiril Soomes „Eestit,“ kaotades kõik kolm mängu 2:3 – Soomele, Rumeeniale ja Kreekale, rikkudes oma šansid eriti õnnetu kaotusega autsaider Rumeeniale.
Oliver Venno pole praegu parimas vormis, ometi on ta endiselt meekonna liider. Tema peale võis raskes seisus jälle loota. Mis jäi puudu rünnakul, tegi ta tasa pallingul. Mänguvõit Belgia ja Iisraeli üle läheb kindlalt tema aktivasse. Eilne kohtumine Hollandiga kuulub loodusõnnestuste kilda, kus teise või kolmanda pallipuuteni sageli ei jõutudki.
Et Soome alagrupi võidab, oli arvata. Aga et tee esikohale nii konarlikuks osutub, väikselt üllatas. Kreeka vastu kustus Soome esimeses ringis Hellases koguni 0:3, koduväljakul läks punkt Montenegrole. Euroopa finaalturniirile kvalifitseerus Soome neljandat korda jutti, parima saavutusena hõljub finnfännide mälestustes neljas koht Moskvas. See polnudki nii ammu – kõigest viis aastat tagasi. Mullusel EM-il maabus Soome kaheksandal kohal.
Suuremaks peoks kisub hoopis lõunanaabrite leeris. Kõigepealt kaks rannapaari Londoni olümpiale, seal pronksmedal Martins Plavinšile - Janis Smedinšile ja MK etapivõit samadele meestele. Tagatipuks „klassikute“ meeskonna edasipääs EM-2013 järgmisele üritusele. Kuuest mängust võitsid lätlased neli, mõlemal korral jäi meeskond alla Prantsusmaale.
Meie peaks praegu mitte niivõrd teisele poole piiri kiikama (kuigi see võib stimuleerida), vaid kaaluma, kuidas jätkata. Edasiminekuks tuleb aeg-ajalt muutusi ette võtta, nii suurelt kui väikselt. Miks ütles hiljutine koondislane Veiko Lember, et kaks aastat tagasi oli praegusest parem terve Eesti koondis, rääkimata mõnest mängijast? Kas midagi peaks muutuma treeningute ülesehituses ja koormuste jaotumises? Kas liitume lõplikult jõumängu praktiseerijatega, kus kõik algab ja sageli ka lõpeb pommserviga või on meil midagi isikupärast varuks?
Või usume Venemaa meeskonna olümpiavõidule viinud Vladimir Aleknot, kes ennustab, et tulevik on hoopis planeeriva servi päralt. Alekno tänas õnne, et uusi palle Londonis veel kasutusse ei võetud, kuid varem või hiljem seda tehakse. Kes teab, millise toimega serve siis näha saame.
Enam kui pool sajandit tagasi üllatasid konkurente planeeriva pallinguga jaapanlased, olümpiakullani küündisid nii jaapani mehed (1972) kui naised (1964). Olümpiavõitu korrata suutis aga vaid naiskond (1976).
Paari päeva pärast algab Anaheimis (USA) maailma võrkpalliliidu FIVB kongress. Seal valitakse 220 liiget omavale organisatsioonile uus president. Kuuldavasti on plaanis reformidega jätkata. Pärast kongressi näeme, kas piirdutakse kosmeetiliste muutustega või läheb tõsiseks lõikuseks.
