Üks sõna, mis kirjeldab ideaalselt võrkpallikoondise triumfi Mehhikos
Meeskond. See on see sõna. Just ühtsust, egoistlike staaride puudumist ja ühele eesmärgile allutatust rõhutasid kõik võrkpallurid, kui koondisehooaja esimesele poolele oli merepinnast 1800 meetri kõrgusel asuva Leóni põrgukuumuses elegantne punkt pandud.
Kui alagrupiturniiril oli Eesti edasipääs lahtine viimase hetkeni, siis Final Four’is teistele sõnaõigust ei antud. Võõrustaja Mehhiko teenis poolfinaalis geimides 22, 13 ja 20 punkti, tund ja 13 minutit kestnud finaalis loovutati Hispaaniale 22, 16 ja 21 silma. Finaalis säras kõige eredamalt 5 blokki pannud ja 14 punkti kogunud 30-aastane temporündaja Ardo Kreek, kuid nagu juba öeldud: see oli tõupuhas meeskonna võit. Kogu treener Gheorghe Cretu bänd mängis stiilselt, valenoote kõrva peaaegu ei kostnudki.
Kõik täidavad oma rolli
Kui matšpall võidetud, algas 2300 mehhiklase ees emotsionaalne tähistamine. Ka vahetusmehed sööstsid üliõnnelikena väljakule. Kellelgi ei olnud vähimatki vahet, mitu punkti on tema isiklikul kontol, tähtis oli vaid üks – meeskonna edu.
„Selliste hetkede nimel seda asja tehakse,“ rõõmustas nurgaründaja Robert Täht. „Kui mõelda, mis toimus Montenegros (Eesti koondis oli Bijelo Poljes toimunud alagrupiturniiril hädas – M. R.), siis võitsime selle turniiri läbi raskuste, nagu meile kohane. Kogu koondisele hindeks viis pluss. Oleme mõnus ühtlane sats. Tiimivaim on asja võti. Ja muidugi raske töö.“
Täpselt sama meelt oli libero Rait Rikberg: „Sel aastal on meie võistkonna vaim nii kõva, et hoia ja keela. Siinses hõredas õhus oli väga raske servida, sest palli lennutrajektoor on hoopis teistsugune. Ka poole jõuga löödud palling võis viis meetrit auti lennata. Meil on Oliver Venno ikkagi kuradima osav vend, tema servidest saime kõvasti abi.“
Väsitava klubihooaja järel tõsiselt koondisega liitumise või loobumise üle juurelnud 30-aastase nurgaründaja Andrus Raadiku rõõmul polnud kordamineku järel otsa ega äärt. „Väga super tunne! Ülim. Võtke välja või tehke järgi!“ hüüatas Raadik, kes kirjeldas natuke, mida see sõnapaar „meeskonna võit“ õigupoolest tähendab. „Näiteks see, kuidas täna finaalis Renee Teppan ja teised meid pingilt ergutasid ja hoitsid duhhi üleval ka time-out’i ajal. See ongi MEESKOND! Kõik andsid oma panuse maksimaalselt. Minu ülesanne on väljakul olles vastuvõtt normaalne hoida ja need tõsted, mis saan, maksimaalselt realiseerida. Aga punktikahurid on meil ikkagi Täht ja Venno.“
Pange tähele: sedasi räägib mees, kes on alati olnud oma klubis A ja O, mees, kes sai lõppenud hooajal Pielavesi Sampos meeletu rünnakukoormuse ja püstitas Soome liiga punktirekordi. Ühesõnaga, keegi ei pirtsutanud, vaid kõik täitsid oma rolle rõõmuga. Raadiku, Tähe, Kreegi, Rikbergi ja Venno kõrval kandsid Mehhikos põhikoormat kapten Kert Toobal ja Andri Aganits. Poolfinaalis sekkus pingilt Venno asemel hästi Teppan.
Nina püsti ei aetud
Nina finaalivõidu järel keegi liiga püsti ei ajanud, sest anti endale aru – tegu oli kolmanda tugevusgrupiga. Eesti lõppkohaks Maailmaliiga debüüthooajal jäi 25. „See pole hullupööra tähtis tiitel, aga näitab, et koondis on tõusuteel,“ märkis Kreek, kes võitu ei osanud oodata. „Mõtlesin, et osalevad Saksamaa, Hispaania, Katari koosseis tundus samuti väga tugev.“
Toobal lisas: „Me ei kaotanud geimigi, see näitab midagi. Mitte et olime teistest nii palju üle, aga meeskonda on juurde tekkinud kõvasti eneseusku. Me ei karda enam kedagi.“
Tunamullu kõrbes Eesti Euroopa liiga Final Four’is, aga eelmisel aastal tehti vigade parandus ning tõusti Euroopa liiga võiduga Maailmaliigasse. Tänavu läbiti kolmas tugevusgrupp edukalt, tõusti järgmiseks hooajaks aste kõrgemale ning teeniti 73 280 USA dollari suurune auhinnaraha.
Nüüd pääsevad Sinilõvid auga välja teenitud kahenädalasele puhkusele. Juuli keskel asutakse Belgias Kortrijkis lisavalikturniiril võitlema viimase MM-pileti eest, augustis toimub Poolas EM-finaalturniir.
