Sõna „vanameister” on viimasel ajal selgelt liigpruugitud. Tihti poogitakse see tiitel külge meestele, kel pole eriti saavutusi ega ka veel isegi mitte märkimisväärselt vanust. Türilt pärit sidemängija Kert Toobal on aga kahtluseta võrkpallikoondise vanameister. Juhtfiguur, eeskuju, liider. Mehe mängtasemele tehti mõni aeg tagasi väga suur kompliment – mitu aastat Prantsusmaal pallinud sidemängija palgati algavaks hooajaks märksa tugevamasse Poola liigasse, uueks koduklubiks eestlastele tuttav Lubini Cuprum. Kõva sõna!

Sünnipäevast mängupäeval:
„Eks päris palju on nii juhtunud. Sel aastal suudeti jälle nõnda sättida. Mõnes alagrupis mängiti laupäeval, meie ikka täna. Aga mis seal ikka. Mingit väga erilist tähistamist ei ole, võib-olla telefon heliseb tavapärasest natuke tihedamini, samas on toimetamisi rohkem, aega vastuvõtmiseks vähem.”

Poola minekust:
„Kindlasti on see liiga tugevam, seal pole väga küsimust. Mina olen muidugi rahul. Kui see asi tuli, ma väga pikalt ei mõelnud. Sellised asjad annavadki sellist jõudu ja jaksu edasi punnida. Endal on põnev ja huvitav, loomulikult võtsin sellest võimalusest kinni.”

Avo Keele rekorditest (mängis koondises 40aastaselt, Pärnuga Meistrite liigas 41-selt):
„Kindlasti ei ole mul eesmärk rekordeid üle lüüa. Küsimus on, kuidas ise end tunnen, kuidas pea ja keha vastu peavad. Võtan aasta korraga.”

Abikaasa Annika toetusest:
„Eks see on kindlasti üks põhjus, miks sa saad mängida, kui on 100protsendiline toetus olemas. Vastasel juhul peaksid hakkama valikuid tegema. Mina selle koha pealt neid tegema ei pea, mind toetatakse 100 protsenti ja pigem innustatakse edasi tegema nii palju, kui vähegi variante tekib.”

Sihtidest ja soovidest:
„Eelmisel aastal oleks kindlasti tahtnud Eesti koondisega MMile saada. See oli eesmärk, mis tekkis aja jooksul, alustades ei arvanud üldse, et väga suur variant on. Seda oleks sel sügisel tahtnud kindlasti mängida. Aga ega mul mingeid individuaalseid sihte nii väga pole, pigem on hea meel, kui näen, et siin noorematel meestel silmad säravad ning muutuvad paremaks ja enesekindlamaks. Võib-olla kui mõnele mehele annad selle suvega nii palju indu, et saab kuhugi paremasse klubisse, see on asi, mille peale mõtlen rohkem. Kui teed oma asja nii, nagu oskad, siis mõnikord tuleb mõni tunnustus. Ka uuel hooajal Lubinis pole mõtet endale hakata asju ette kujutama. Teisi välismaalasi veel paigas pole, aga kindlasti ei tehta sellist meeskonda, mis hakkab medalitele mängima. Pigem oleme keskel või lõpupoole. Aga koondisega... See, milline sigin ja sagin toimub juba enne koondisemänge, kas või Rakvereski. Vahet pole enam, mis päeval mäng on, kas kolmapäeval või laupäeval. Saal on rahvast täis. See pole päris tühja koha pealt tekkinud, pigem on see pikkade aastate töö. See on küll asi, mille üle mul on hea meel. See kõik, mis tehtud on, ei ole tühja läinud.”