Koduseinad suurendanuksid kindlasti võrkpallimeeskonna võimalusi ajalugu teha ja murda esimese olümpiaala suure võistkonnana MM-finaalturniirile. Nüüd saab selle eelise Belgia, sest mängud peetakse Kortrijkis.

Ajalool on narr komme korduda. Võrkpallurid on varemgi poliitikute mängude tõttu kannatanud. 2008. aastal murdis rahvusmeeskond esimest korda EM-finaalturniirile. Järgmisel aastal küsiti valitsuselt ettevalmistuseks toetust, aga toonane peaminister Andrus Ansip keeldus kurikuulsa selgitusega: „Sport ei pea olema riigi sport.” Meenutuseks: toona oli võrkpalliliidu president keskerakondlane Vilja Savisaar.

Paraku kukkus eile hommikul tähtaeg ja valitsus polnud selleks ajaks vastust andnud.

Tänavu pärast MM-valiksarjas kolmandasse ringi pääsemist palus alaliit valitsuselt 70 000 euro suurust abi, et saaks turniiri Tallinnas korraldada. Ülejäänud vajaminev 50 000–60 000 eurot oleks leitud sponsorite abiga. Paraku kukkus eile hommikul tähtaeg ja valitsus polnud selleks ajaks vastust andnud. Seega tuli väärt idee maha kanda.

Jüri Ratas tahtis toetada

„Meie tahtsime toetada. Positiivne suhtumine oli olemas,” kinnitas peaminister Jüri Ratas (Keskerakond). Kes siis ei tahtnud? „Ma ei tea,” kostis Ratas salapäraselt ja soovitas asja edasi uurida kultuuriminister Indrek Saarelt (SDE).

Saar selgitas pressiteate vahendusel, et valitsus ei saanud otsustada, sest ajaraam oli liiga kitsas. „Võrkpalliliidu kavatsus taotleda korraldusõigust oli ootamatu ja eelarve jõudis meieni liiga hilja. Valitsus koguneb uuesti neljapäeval, kuid võrkpalliliidul oli rahaeralduse kohta kinnitust vaja eilseks ehk esmaspäeva õhtuks. Seda ei olnud tulenevalt valitsuse tööprotseduuridest võimalik garanteerida.”

"Valitsusel ei ole võimalik teemat enne menetleda, kui ministeeriumist on tulnud ametlik taotlus."

Endise rahandusministri Sven Sesteri (IRL) sõnul ei olnudki küsimus laual, sest kultuuriministrilt ei laekunud ametlikku taotlust. „Esmalt peab valdkonna vastutav minister kujundama nägemuse, kas oleks põhjust rahastada. Aga sel teemal me arutleda ei saanudki. Valitsusel ei ole võimalik teemat enne menetleda, kui ministeeriumist on tulnud ametlik taotlus. Ja oleks ka ebareaalne tahta saada 48 tunniga raha kätte.”

Tõsi, peeglisse peavad vaatama ka võrkpalliliidu töötajad, kes andsid taotluse sisse alles neljapäeval, ehkki lisavalikturniirile pääsemine sai selgeks juba kolme nädala eest. „Esitasime taotluse neljapäeval, kuna lootsime viimase hetkeni saada vajalik raha sponsorite abiga kokku. Meil oli positiivne tagasiside (poliitikutelt – M. R.) olemas ja olime eilse õhtuni (esmaspäevani – M. R.) veendunud, et aidataksegi. Otsus oli kurb ja ootamatu. Saan aru, et lõplik otsus võtab aega, aga me ei oodanudki lõplikku otsust, vaid põhimõttelist hoiakut,” selgitas võrkpalliliidu tegevjuht Helen Veermäe.

IRL nõudis vabandamist?

Kuluaarides räägitakse, et positiivse otsuse blokeeris IRL-i liige, kes hakkas jah-sõna eest lisatingimusi esitama. Väidetavasti läks asi isiklikuks ja nõuti, et võrkpalliliidu president Hanno Pevkur (Reformierakond) ja tema parteikaaslane Jürgen Ligi paluksid oma kriitiliste sõnavõttude pärast vabandust. „See on nii absurdne väide, et ei oska seda kommenteeridagi,” eitas Sester sellist poliitilist lehmakauplemist.

Igal juhul on kahju, kui väikeses riigis takerduvad otsused bürokraatia masinavärgi taha ega suudeta olulisi otsuseid operatiivselt teha.

Lilleküla staadion sai viis miljonit eurot

Kuuldavasti muretsesid poliitikud võrkpallurite rahapalvet kaaludes pretsedendi loomise pärast.

Et kui ühele anda reservfondist erandkorras raha, tulevad varsti järgmised küsima. Kuulati maad teiste alaliitude hulgas, kuidas nemad raha eraldamisse suhtuksid. Ühe suure alaliidu juht vastas ministrile ausalt: praeguses olukorras vääriksid edukad võrkpallurid abi igati. Ka 96% Delfi küsitlusele vastanuid oli samal arvamusel.

Muide, pretsedent oli juba varem loodud, kui valitsus otsustas veel peaminister Taavi Rõivase (Reformierakond) ajal eraldada Lilleküla jalgpallistaadionile lisatribüünide paigutamiseks ja muudeks ehitustöödeks viis miljonit eurot. Võrkpallurid küsisid 71 korda väiksemat summat.