Kuidas hooaja ettevalmistus kulgenud on?
Kõik läks plaanipäraselt. Saime septembri keskel Soomes väga hea kontrollturniiri, kus olid meie jaoks väga tugevad vastased. Saime sealt geimivõite ja ühe mängu võitsime ka. Täpselt selle saime, mida sinna otsima läksime. Eestis me rohkem kontrollmänge mänginud ei ole. Kõik mängijad on terved. Natuke teeb muret noormängijate suur koormus. Näiteks Kertu Laak on veel nii noor, et ta peab mängima ka B- ja A-klassi mänge ning see annab väga suure koormuse. Teda tuleb mingil hetkel hoida. Aga me oleme selleks valmis, et ilma Kertuta mõned kohtumised mängida.

Kui paljud naiskonna mängijad olid suvel Eesti koondise tegemistega seotud?
Noortekoondisega olid seotud Hanna-Loore Õunpuu ja Kertu Laak. Õunpuu oli koondise kapten ja Laak põhisidemängija. Täiskasvanute koondise EM-tsüklis kuulus Laak kaheteist esimese hulka. Mänguaega tuli küll veel vähe, aga nii noorelt (16 – toim.) täiskasvanutega kaasas olla on ka suur asi.

Kui palju on suvel naiskonna koosseis muutunud?
Lahkusid sidemängija Kadri Siro ning kaks füüsiliselt kõige tugevamat ründajat. Nette Peit läks Rootsi ja Merilin Salben Küprosele. Samas on mängijate lahkumine loomulik protsess. Nad tahavad maailma näha ja keskenduda sada protsenti võrkpallile. Nende asemele tuli samuti kaks mängijat. Esiteks Maarja Kerner, kes on minu jaoks tuttav mängija ja on alati kuulunud minu juhitavasse Eesti noorte- ja täiskasvanute koondisesse. Õpingute tõttu oli tal üks vaheaasta, siis ei mänginud ta üldse võrkpalli. Teine liituja on Julija Mõnnakmäe, kes on samuti mulle tuttav mängija juba lapsest saati. Ta on kõik noortekoondised läbi käinud ja on nüüd täiskasvanute koondise esimene sidemängija. Ainult kahe-kolme mängija vahetus – kolm head mängijat läks ja kaks head tuli – läks meil valutult.

Palju mängijaid nimekirjas on ja kui paljud neist Kohilast pärit on?

Neliteist ja täpselt pool on Kohilast.

Kas neliteist mängijat on optimaalne arv, millega terve hooaeg mängida?
Neliteist kuni kuusteist on väga hea. Mängule võib üles anda kaksteist mängijat. Alati võib mängijatel olla töökohustusi, haigusi või traumasid, mis vahele tulevad. Neljateistkümne mängijaga on hea ja rahulik. Kümme oleks väga vähe.

Kui palju annab naiskonnale juurde Julija Mõnnakmäe liitumine?
Väga palju. Ta on kogenud sidemängija ja väga võistkondlik mängija. Lisaks on ta positiivne inimtüüp, mis annab veelgi juurde tema võistkondliku mängija omadustele. Ta on mänginud kolm hooaega Rootsis, mis annab välismaise klubi kogemuse, kus kindlasti mitmed asjad on teisiti kui Eestis.

Ta on alles esimest hooaega Kohilas, aga kohe kapten. Mis kaalutlus sellel käigul oli?
Ta on oma elus palju kapten olnud. Ta on emotsionaalne ja särav tüdruk. Ta oli esimene tüdruk, kellega me lepingu tegime. Lisaks tahab ta palju treenida ja naiskonnaga koos olla.

Mis on kapteni ülesanded?
Platsil korra hoidmine. Ja sidemängijana on tal seda lihtsam teha kui võib-olla kellelgi teisel. Heas mängus on iga teine puudutus sidemängija puudutus. Mänguväliselt on tal samuti ülesandeid – info jagamine, side pidamine juhtkonna ja treeneritega ning võistkonna moraalne pool. Minu jaoks on kaptenil päris palju mängusiseseid ja -väliseid ülesandeid.

Eelmisel hooajal võitis Kohila naiskond kõik, mis võita andis. Kuidas mõjutab see uueks hooajaks valmistumist?
Hea, et võitsime, aga fakt on see, et võitmine paneb pinged peale. Ega meil ei sobi seada madalamaid eesmärke kui me eelmisel hooajal saavutasime. Sponsorid ja toetajad ootavad meilt sama. Ma ei näe ühtegi võistkonda, kellele me peaks minema kaotama. Me anname endast kõik, eks hooaeg näitab, mis tuleb. Me ei ole kindlasti kellestki peajagu üle, et võime poolpiduselt mängida. Pingutada tuleb ning pall on ümmargune. Aga pinged on loomulikult suuremad peal.

Kohila on nüüd Eesti ja Baltikumi meister. Kas te plaanite pilgu seada ka Euroopa karikasarjade poole?
Pikemas perspektiivis on see iga mängija ja treeneri unistus. Muudes liigades või Euroopa karikasarjades mängimise suhtes teeb esimese otsuse rahakott. Siin ei jää tahtmisest puudu, rahakott otsustab. Võtame Soome liiga – seal on iga naiskond tugevdatud kolme tugeva välismängijaga, kes annavad võistkonnale näo. Meid ei võeta jutule, kui näitame, et meil on nimekirjas ainult eestlased. Lisaks ei ole kõik meie mängijad ka Eesti koondises.
Ma tean, et meilt küsitakse, kus on meie välismaalased, kui me tahame Soome liigat mängida. Kui meil on kolm välismaalast, siis võime uksele koputada ja saame ka sinna.
Sama lugu on Euroopa karikasarjades. Ma tean, et seal on tase äärmiselt kõva. Loosiga võib tulla esimene vastane Austriast, kus ei ole väljakul mitte ühtegi austerlast. Et sinna minna, peab olema absoluutne võimekus nende vastu mängida.
Ei ole mõtet maksta suuri summasid ja mängida ainult ühte ringi. See on kallis lõbu. Miinimumeesmärk peab olema ühest ringist edasipääs. Selleks on vaja suuremat jõudu kui see, mida me suudame Eestis olevatest mängijatest kokku panna. See on fakt.

Kohila nimekirjas ei ole praegu ühtegi välismängijat. Kas seda dikteerib ainult rahakott või on klubil ka mingi põhimõtteline seisukoht?
Me mängime sel hooajal Eesti karikavõistlustel, meistrivõistlustel ja Balti liigas. See oli väga teadlik otsus, et mängime nende mängijatega, kes meil olemas on. Kui oleksime võtnud vastu otsuse mängida eurosarja, siis oleks tõenäoliselt meil siin ka mõni tumedanahalisem mängija.