Margus Niinemägi ja Vardo Tikas esindasid kogu suurt nõukogude impeeriumi, mõistagi rannavõrkpalli paarismängus, mida Eestis harrastati 1986. aasta juuni algusest. Nüüd olid pärnakas Tikas ja tallinlane Niinemägi võitnud kõik tähtsamad turniirid, neil polnud vastast terves NSV Liidus. Nad tahtsid juba enamat, väljapääsu suurvõistlustele.

1988. aastal hakkas Eesti väike rannavolleaktiiv pingutama selle nimel, et liidu parimad pääseks võistlema MM-ile. See oli ettearvatult raske, sest Moskva ei tunnustanud alguses mingit muud võrkpalli kui klassikalist. Seepärast valis EVF teise taktika, alustades kirjalikke läbirääkimisi otse FIVB-ga. Milline jultumus – ajada asju üle Moskva, Mehhiko kaudu!

Maailmaorganisatsiooni tollane president mehhiklane Ruben Acosta reageeris üllatavalt positiivselt, saates Moskvasse kutse ühele paarile osavõtuks MM-ist. EVF-i asi oli nüüd koondis koostada ja Moskvat uskuma panna, et ainult Eesti paar on saatmist väärt. Pärast vaevarikast veenmistööd (selleks tuli neli korda Moskvas käia) pääsesid Tikas ja Niinemägi ja üks saatja (juhtumisi siinkirjutaja) lõpuks lennukile. Moskvas oli siis külma kümmekond kraadi, Rio de Janeiros üle kolmekümne. Meie poisid polnud rannapalli seitse kuud puutunud – oli ju veebruar.

Tookord selgitati maailmameistrid seeriavõistluste tulemusena, kaasa tegid ka USA ja Brasiilia parimad rannavolleprofid, kes pidasid end maailma parimaks. Seda nad ka tõestasid, võites Rios MM-i avaetapil kõrgeimad kohad. Tikas ja Margus – nii seisis võistlusprotokollides – võitsid alagrupis kaks ja kaotasid kaks mängu, tekitades furoori, kui sundisid alistuma Brasiilia edukaima paari, hilisema hõbedasaaja.

Eestlased siiski napilt edasi ei pääsenud ja jäid jagama 17. kohta. Neid kutsuti veel samal aastal ka järgmistele etappidele, aga Moskva leidis, et aitab isetegevusest. Miski avaldas ikkagi muljet ja järgmise aasta MM-ile lubati Eestist juba kaks paari – ka Avo Keel ja Kaido Kreen.