25-aastane Keel alustas hooaega Pielavesi Sampos põhisidemängijana, kuid langes mõne mängu järel kogenud Petteri Penttineni seljataha varumeheks. Nagu selgub, mängis väheses mänguajas oma rolli ka eelmisel suvel tekkinud õlavigastus.

"Veel augustis oli olukord nii hull, et ma mõtlesin Soome mitte minemisele," tunnistab Keel. "Sain doktor Madis Rahult palju abi ja mängisin tänu süstidele ikkagi lõpuni."

Parema käe õlg tegi Keelele valu käe üles tõstmisel.

"Olen oma suuremateks plussideks alati servi ja kaitsemängu pidanud, aga nüüd ei saanud ma nendes elementides meeskonda piisavalt aidata. Talvel, mil valu oli kõige hullem, ei tulnud servimisest midagi välja. Õnneks tõstmist segas valu vähem. Ka jõusaalis tegin harjutusi oma programmi järgi, mitte teistega koos."

Avo Keele vanim poeg naasis hiljuti kodumaale ning plaanib nüüd vigastuse väljaravimisele keskenduda.

"Pilte pole veel tehtud, kuid suure tõenäosusega lähen maikuus operatsioonile. Õnneks peaks õlg kahe kuuga terveks saama, seega uueks hooajaks võiksin juba normaalselt valmistuda."

Järgmiseks hooajaks pole Keel endale koduklubi veel leidnud. "Tõenäoliselt jätkan Eesti või Soome liigas. Ega muid variante pärast sellist hooaega väga pole," arvab Keel.

Lõpetame rõõmsamatel nootidel. Täna selgus, et Martti noorem vend Markkus Keel (21) pääses esmakordselt Eesti koondisse.

"Mul on väga hea meel, et ta valituks osutus!" ütleb Martti. "Markkus tegi kokkuvõttes hea hooaja, kuigi eks meil kõigil tuleb vahepeal sisse ka kehvemaid mänge. Arvan, et ta on võrreldes eelmise aastaga igas elemendis veidi edasi läinud. Kõige tähtsam on sidemängija puhul just stabiilsus."