Selleks tuleb jaanuari alguses peetavas kahes viimases valikmängus Rootsi ja Soomega saada vähemalt üks võit. Senises neljas kohtumises on end heast küljest näidanud temporündaja Liis Kullerkann. 27-aastane Keilast pärit Liis esindab sel hooajal Prantsusmaa meistriliiga klubi Nancy Vandoeuvre’it, kuid varem on võrkpall teda viinud USA-sse ja Aasiasse.

Miks otsustasite pärast Audentese Spordigümnaasiumi kuldmedaliga lõpetamist just USA-sse ülikooli minna?

Esialgu ei olnud sellist plaani, kuid 2010. aasta aprillis napilt enne keskkooli lõpetamist selline võimalus tekkis. Pidin kiiresti otsustama, kas soovin juba kolm kuud hiljem USA-s ülikooli astuda või jään Eestisse. Läksin ja olen oma valikuga väga rahul.

Nii suurt riski ei julgenud võtta, et kohe täielikult võrkpallile keskenduda?

Alustasin võrkpalliga hilja, pikka aega võtsin hoopis kergejõustikku väga tõsiselt. Seega oleks pärast keskkooli olnud võimalik vaid Eesti liigas jätkata ja teatavasti ei ole kohalik tase just kõige parem. Eestisse jäädes poleks mul kindlasti tekkinud selliseid võimalusi nagu mul on praegu tänu Ameerika võrkpallikoolile.

Esimesel aastal tegite Ohio ülikooli naiskonnaga ainult trenni ja mänge pidite kõrvalt vaatama. Miks nii?

Ameerikas antakse mängijatele tihti redshirt-aasta, kas siis hooaja lõpetanud vigastuse tõttu nagu mu õele Kadile või sel põhjusel, et mängija ei ole veel valmis sel tasemel võistlema. Ma ei olnud tolleks ajaks piisavalt kaua võrkpalli mänginud ega olnud tõesti valmis USA ülikoolide esimese divisjoni eesotsas võistlema.

USA-s mängisite nii nurga-, diagonaal- kui ka temporündaja kohal. Miks positsioone nii palju vahetati ja millisel positsioonil end kõige mugavamalt tunnete?

Mind Audenteses treeninud Peeter Vahtra nägi mind alati temporündajana, kuid Ameerikas oli mäng palju kiirem ja ma ei olnud selleks valmis. Seetõttu prooviti mind esialgu nurgaründajana. Lõpuks sobis mulle kõige paremini diagonaalründaja positsioon, kuid sain sealsete reeglite eripärasid arvestades teha ka temporünnakuid.

Mängite teist hooaega Prantsusmaal. Mullu kuulusite Pariisi St-Cloudi ridadesse, tänavu esindate pisut rohkem ida pool asuvat Nancy Vandoeuvre’it. Mis Teile pealinnaklubis ei meeldinud?
Pealinnas jättis kohati soovida professionaalsus. Meil ei olnud spetsiaalset jõutreenerit, füsioterapeuti ega arsti, kes oleks pidevalt tiimiga kaasas. Ka üldises korralduses (korterite kaugus saalist, transport jne) oli puudujääke, eriti võrreldes Ameerikaga. Aga kokkuvõttes oli see mõlema otsus. Pariisi klubi soovis uuel hooajal palgata rohkem kohalikke mängijaid ja mina soovisin edasi liikuda.