Läti võrkpall oli nõukogude ajal kõva. Riia Radiotehnikis oli meistriliigas tegija ja noppis medaleid (1984. aastal tuli tšempioniks), samal ajal kui Tallinna Kalev oli kõrgliigas harv külaline. Ka 1990-ndatel oli Läti meist üle. Ühtäkki jõuvahekorrad muutusid. Juba aastaid on lõunanaabreid kimbutanud sama häda – head mängijad on justkui olemas, aga rahvusmeeskond pole suutnud võimetekohast tulemust teha. Kui Eesti on 2009. aastast peale osalenud EM-finaalturniiril neli korda, siis Läti on sinna jõudnud ainult ühe korra – 1995. aastal.

Viimased kümme aastat tüüris Läti võistkonda olümpiahõbe Raimonds Vilde. Eelmises valiksarjas jõuti play-off’i, kus kahes mängus tuli tunnistada Eesti paremust. Taas pääses Eesti marjamaale ja Läti jäi karjamaale. Pettunud mängijad eesotsas sidemängija Deniss Petrovsiga arvasid, et koondis vajab värsket verd uue lootsi kujul, ja palusid Vilde ametist kõrvaldada.

Koltšins soovitas Keelt

See samm oli ennatlik, sest Vilde oleks ka ise tagasi astunud. Läti meedia andmetel kaaluti peatreeneri kohale nii senise abitreeneri Boriss Koltšinsi kui ka Eesti juhendajate Avo Keele ja Rainer Vassiljevi kandidatuuri. Täna toimunud alaliidu juhatuse koosolekul kinnitati Vilde mantlipärijaks Keel, kellega sõlmiti 1 + 1 aasta pikkune leping. Asi on lihtne: kui Läti jõuab 2019. aastal toimuvale EM-ile, läheb automaatselt käiku lisa-aasta.

Muljet avaldava treeneri-CV-ga Koltšins, kes on töötanud nii Itaalias kui ka Venemaal, taandas oma kandidatuuri. Ühtlasi soovitas Läti treenerite nõukogu juhi ametit pidav Koltšins langetada otsuse Keele kasuks. Ise jätkab ta noortekoondise treenimist.

Läti võrkpalliliidu president Atis Sausnītis selgitas sealses meedias eestlase valimise tagamaid. „Me teame teda hästi, ta mängis ise pikalt ning seejärel on töötanud Eesti koondise ja klubidega. Tema soovitaja oli Koltšins, kes on Keelega koos tegutsenud (Koltšins oli Keele valitsusajal lühikest aega konsultant – M. R.). Üks eeliseid on see, et ta tunneb hästi meie võrkpalli ja paremaid mängijaid, mitu neist on tema käe all tegutsenud Selveris ja Pärnus,” sõnas Sausnītis.

Keel ei välistanud sugugi võimalust, et Koltšinsist saab tema abitreener, pigem peab ta seda tõenäoliseks. Väga kiiduväärseks pidas ta Läti alaliidu otsust osaleda järgmisel aastal ka Euroopa liigas. „Kui kõik mehed on terved ning valmis koondist esindama ja selle nimel tööd tegema, pean realistlikuks jõuda EM-finaalturniirile ehk valiksarjas 12 hulka,” ütles Keel, kes tunneb, et tahab end taas proovile panna. „Mulle väljakutsed meeldivad. Ootusärevus on sees: kas Läti paremad pojad tulevad ühe mütsi alla? Eesti koondises pole minu ajal ega ka hiljem Gheorghe Creţu ajal sellega sisuliselt probleeme olnud.”

Eesti koondise viis Keel EM-finaalturniirile kahel korral: 2009. ja 2011. aastal. Väga võimalik, et uues valiktsüklis kohtuvad Eesti ja Läti omavahel. Loosimine toimub esmaspäeval, siis sõidab Keel Riiga ja ilmselt saab selgust ka taustatiimi asjus. „Minu puhul on kindlasti abiks vaja teist treenerit ja üldfüüsilise arendamise spetsialisti. Kui võimaldatakse ka kolmandat treenerit, kasutaksin ka seda võimalust,” lausus Keel.

Kes on Avo Keel?

* Sündinud 1. oktoobril 1962

* Pärit Võrust

* Esindas võrkpallis Eesti esindusmeeskonda aastatel 1980–2003.

* Pääses koos Kaido Kreeniga rannavõrkpallis Atlanta olümpiale, kus saadi 17.–24. koht.

* Aastatel 1990–1999 mängis Soomes, viimasel hooajal nimetati meistriliiga parimaks mängijaks.

* Töötas rahvusmeeskonna peatreenerina aastatel 2004–2014.

* Viis Eesti kahel korral EM-finaalturniirile (2009 ja 2011), EM-il oli parim 12. koht.

* On Tallinna Selveri ja Pärnu VK juhendajana tulnud kuuekordseks Eesti meistriks, seitsmekordseks Balti tšempioniks ja seitsmekordseks Eesti karikavõitjaks.

* Pojad Martti ja Markkus on samuti võrkpallurid.