Avo on haiglas. Kai tervis otsustas natuke jupsima hakata, abikaasa on teda Paikuselt Tallinna vaatama tulnud. Enne haiglasse jõudmist helistas Õhtulehe spordireporter. Selgus, et president Toomas Hendrik Ilves tunnustab võrkpallitreenerit Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Vägev värk! Aga hetkel on muud asjad tähtsamad.

Haiglas viibimise ajal tekib Avo telefoni mitu vastamata kõnet. Kes tahab õnnitleda, kes soovib intervjuud. Kui ta telefonile uuesti hääle peale sätib, on esimene helistaja Eesti Televisiooni saatejuht Marko Reikop, kes kutsub mõne tunni pärast eetrisse minevasse „Ringvaatesse“. Räägime ordenist ja üldsõnaliselt spordist, julgustab telemees, peletades kõhklusi.

Juba istubki Avo, seljas tumedamat sorti pullover ja näos puuder, „Ringvaate“ diivanil, jutustab, kuidas uudist kuulis ja mida see tema jaoks tähendab. Ühtäkki küsib Reikop ootamatult: „Kui palju see on pannud teid oma elukäigu üle järele mõtlema? Sest auhinnad pole ainus, mida olete saanud. Teie elus on pikantne seik, olete olnud mõned aastad vanglas. Ja nüüd tunnustatud riikliku kõrge autasuga.“

„Vaat, kui alatu! Mulle ütleb, et räägime üldist spordijuttu, ja siis naksti! See küsimus ei tulnud talle pähe seal kohapeal,“ usub Avo. Tõesti. Intervjuud kokku leppides rääkida ilusat ninnu-nännu-juttu ja siis vajutada salakavalalt otse-eetris inimese kõige õrnemasse kohta? Tema elu ühel kõrghetkel tuletada meelde kõige madalamat perioodi. Aastakümnetetagust eksimust, mille nüansirikaste detailide selgitamine mõne minuti jooksul kaamera ees pole võimalik. Igaks küsimuseks on õige aeg ja koht.

Ent kiire reaktsiooniga Avo leiab täbarast olukorrast pääsetee, keerates tõsises võtmes alanud vastuse talle omaselt lõpuks mustaks huumoriks: „Tegelikult peaksin ma olema vabadusvõitleja. Võõrriigi KGB-töötaja oli kannataja ja võõrriigi sõjaväekohus ehk tribunal mõistis mu süüdi.“
Reikop on hoobilt relvitu ja vahetab teemat.