Eeloleval laupäeval ja pühapäeval (3.-4.08) hõivavad kaks-kahe-vastu-mängijad Pirita ranna sobivaimad platsid. Ilm tuleb ennustatavasti kuum, seega on parimad päevituskohad Eesti meistrivõistlustele kutsutud meeste päralt.

Siinsamas Pirital, veidi Viimsi poole, kus talisuplejad kohtuvad, peeti 27 aastat tagasi (7. juunil 1986) Eesti esimene rannavolleturniir, osalejateks vaid mehed. Muidugi polnud tegemist Eesti meistrivõistlustega, veel ei olnud kohal Eesti paremaid, küll aga jõudis auhinnakohale väga kaugelt, Honolulust tulnud vennastepaar.

Väliseestlased Ilmar ja Henno Tarikas lugesid võistluse kuulutust Spordilehest ja otsutasid end proovile panna. Hästi läks, aga turniiri nad ei võitnud, esikoha sai teine vennastepaar, Toomas ja Timo Penu. Kes on näinud-kuulnud kreeka muusikat harrastavat bändi nimega Zorbas, ehk teab, et lavale vaadates kõige vasemäärsem ja pikem pillimängija pole keegi muu kui Toomas Penu. Kunagi kuulus ta Eesti noorte võrkpallikoondisse, nüüd juba mõnda aastat aitab tuntust koguda Eesti ansamblil Zorbas.

25 aasta möödumist rannavõrkpalli harrastamise algusest Eestis eriti ei tähistatud, kuigi just sel alal jõudsid meie võrkpallurid kaks korda olümpiamängudele: Avo Keel ja Kaido Kreen Atlantas 1996 ning Kristjan Kais ja Rivo Vesik Pekingis 2008. Võidu üle ei saanud rõõmustada kumbki paar. Enne neid moodustasid Eesti tugevaima paari Vardo Tikas ja Margus Niinemägi. Nemad võitsid mõne aasta vältel peaaegu kõik Eestis peetud kodumaised ja rahvusvahelised turniirid, esimeste eestlastena võistlesid nad ka rannavõrkpalli MM-il.

Maailma mainekaimal turniiril mängiti meie poolt vaadatuna südatalvel, veebruaris 1989, kui Tallinnas oli suhteliselt soe, miinus kümme kraadi. Ipanema plaažil Rio de Janeiros kõrvetati Eesti paari ligi neljakümne kraadiga. Päikesepistet trotsides said Tikas ja Niinemägi kaks võitu ja kaks kaotust ning jagasid 17. kohta. Niisiis jõuame poole aasta pärast teise meelespidamist vääriva tähiseni – debüüdist MM-il möödub 25 aastat.

1980. aastate teises pooles ja järgnenud kümnendivahetusel domineerisid Eesti rannavõrkpallurid kogu kunagise Nõukogude impeeriumi piires ja võimaluste avanedes kaugemalgi, konkureerides mõnigi kord edukalt ka Lääne-Euroopa ja Ameerika mandri parematega. Eestlasi hinnati, Tallinna turniiril käidi lähedalt ja kaugelt, peaaegu alati jäi võit koju.
Kõik see sai alguse 1986. aasta suvel Pirita rannas, kus pühapäeval tervitame järjekordset Eesti meisterpaari. Oleks ilus, kui näeksime seal pallimas järgmist Rios võistlevat paari, olümpiapaari. Väljakujunemisaega on kolm aastat.