Tüdruk, kes ütles “onu issi”

Mõni aasta pärast tütar Caroli sündi rääkis Viljar Loor teleintervjuus, et tavaellu naasmine ei ole ilmselt kerge. Hotellides on tema eest kõik ette-taha ära tehtud, kodutöödest tal suurt aimu pole, lapse kasvatamine on püsinud abikaasa õlul. Tütar olevat teda kord kõnetanud kui “onu issit” ja viipavat igale lennukile: “Näe, issi lendab!”

"Ega ma isa kui noort meest eriti mäleta. Olin viiene, kui nad lõplikult lahku jäid, ja varem oli isa ju palju rohkem sõidus kui kodus. Meie korteri planeeringut ma mäletan... Tuntud inimesi, kes vanematega läbi käisid, mäletan kui peretuttavaid: Ivo ja Reet Linnat, Jaanus Levkoid. Ka Heino Endenit mäletan kui lihtsalt peretuttavat," räägib Carol.

"Pärast ema ja isa lahutust nägin isa umbes üks kord kuus, kas tema tuli külla mulle või läksin mina talle. Ma ei mäleta, millest isaga neil kordadel rääkisime. Kindlasti mitte millestki hingele olulisest, sest me polnud lähedased. Meie külaskäigud tähendasid õigupoolest viisakusvisiite, pealiskaudseid, ametlikke.

Pallimängust täielikult loobununa hakkas isa jõusaalis käima, siis käisime mitu aastat koos. Need olid vaid spordijutud, mis me seal saalis ajasime, isa viis mu jõumasinate maailmaga kurssi. Ta polnud jutumees, ütles midagi ainult siis, kui teisiti ei saanud. Isal olid väljakujunenud seisukohad – näiteks “Eesti võrgumeeskond ei jõua iial olümpiale!” –, mida keegi mingil moel kõigutada ei suutnud.
Isa võttis mu kord Soome, kui seal tööasju ajas. See oli põhikoolitüdrukule suur asi! Mäletan, et olin üsna kiivas, kui isa Lillega reisimas käis, Austraalias näiteks. Ema püüdis mu ikka sõitudele kaasa võtta. Isal oli kindel arusaam: igaüks peab oma peenemad asjad ja reisid ise välja teenima, näiteks mõne tegevusega, spordiga; või ostma ja reisima alles siis, kui juba ise raha teenib.”

Isaga ühised jõusaalitunnid ei seganud Caroli tennisemängu, mida ta oli alustanud juba plikapõlves. Perekonna hirmsuurde medalikollektsiooni lisas Carol Loor omalt poolt Eesti kuni 18-aastaste neidude meistrivõistluste pronksi, mille ta võitis 1999. aastal paaris Riina Torkinaga. Tennisemäng jäi katki alles siis, kui Carol läks õppima Tartu ülikooli Pärnu kolledžisse, mille lõpetas 2002. aastal turismi- ja hotelliettevõtluse erialal.

“Kui Pärnu ühikasse kolisin, oli isa mul autoga abiks. Karin tekkis isa ellu üsna pea, siis, kui ma veel Pärnus olin. Ta on hästi avatud inimene, tema oli suur mõjutaja, kui me isaga hingeliselt lähenema hakkasime. Isa hakkas juba teadma, kus mu pere liigub ja mida teeb. Kui varem olime helistanud vaid asja pärast, siis nüüd helistasime vahel ka lihtsalt niisama. Tean, et Karin torkis teda helistama, isa ajas vastu, et mis ma noori segan! Aga tegelikult olid ta kõned väga toredad ja oodatud. Karin käis mu vanema lapsega loomaaias ja... Viisin lapsi vanaisa juurde nii palju kui võimalik, et talle meelepärast tegevust pakkuda.”