Juhkami Eesti koondisest, julgetest sõnavõttudest, kutsudest ja lastest
Mullu võrkpallikoondise esindamisest loobunud Martti Juhkami tahab möödunu seljataha jätta.
Saatuse tahtel majutati eile hilisõhtul eurosarjas Belgia klubi Meneni Par-kyga piike ragistanud Pärnu võrkpalliklubi Prantsusmaa külakesse nimega Roncq, mis asub vaid viie kilomeetri kaugusel Tourcoingist, kus pallib Martti Juhkami. Eesti Päevaleht kasutas juhust ja võttis sotsiaalmeedias aktiivselt võrkpalliteemasid tõstatava 29-aastase mehe pihtide vahele.
Mängid Prantsusmaa meistriliigas, kõrgemal tasemel kui varem. Oled hooajaga rahul?
Võib öelda küll, et see on senise karjääri n-ö tipphetk. Kokkuvõttes võib rahule jääda. On olnud mänge, kus oleksin pidanud paremini tegutsema, aga üldpilti vaadates on meeskond edukas (ProA-s hoitakse üheksa võidu ja viie kaotusega viiendat kohta – M. R.) ja arvan, et mu panusega ollakse rahul.
Kohati on su isiklik statistika hea, teisalt on sind ka välja vahetatud.
Meil on nurgaründajate hulgas lai valik, neli meest: mina, Ukraina koondislane Aleksei Kljamar, Hiina koondislane Libin Liu ja Prantsusmaa noortekoondislane Thibaut Thoral. Ukrainlane ja prantslane on pigem hea vastuvõtuga, mina ja hiinlane pigem tugevama rünnakuga.
Kui ambitsioonikas mullu esiliigast tõusnud Tourcoing on?
Hooajaeelne eesmärk oli jõuda play-off’i ehk veerandfinaali. Klubi on rahul, aga treener Igor Juričić näeb, et on võimalik isegi paremaid tulemusi teha, ja nõuab meilt rohkemgi kui hooaja alguses. Klubi ambitsioonid kasvavad. Praegu on 40 sponsorit, 2020. aastaks on plaanis kasvatada see arv 200-ni. Eelarve samamoodi 1,3-lt 2,5 miljonini, soovitakse saada Prantsusmaa tipuks.
Eesti aasta meesvõrkpalluri valimisel ei pandud sind mullu isegi kandidaatide nimekirja. Oli see väga mõru pill? Taseme poolest pidanuksid seal olema, aga ju oli asi selles, et suvel sa ei mänginud isiklikel põhjustel koondises.
Usun, et Eesti 17 parema võrkpalluri hulka ma vahest ikka mahun. Ju otsustajad pidasid seda õigeks. Kui mind jäetakse välja, aga samuti koondises mitte mänginud Keith Pupart on kirjas, tekib küsimus: miks tema on ja mind pole? Eks see olnud poliitiline otsus.
Mis sa arvad, kuidas läheb sel suvel? Kas Creţu kutsub sind ja Pupartit koondisse?
Eks kevadel paista. Selge, et Creţu võib-olla natuke solvus ega mõistnud otsuste tagamaid. Aga minevikku pole mõtet taga nutta. Neid jutte, mis mullu minu ja Puparti teemal liikusid, oli palju. Pooled väljamõeldised, pooltes oli natuke tõtt.
Sa ei soovinud loobumise täpset põhjust avalikustada. Ega sa ole meelt muutnud?
Minu jaoks on see ajalugu. Ma ei tahtnud seda avalikustada ja minu jaoks on see teema lõppenud. Arvan, et inimesed võiksid seda aktsepteerida.
Oleksid sel suvel valmis koondises mängima?
Otseseid takistusi ilmselt ei ole.
Tunamullu oli sul probleeme löögikäega, pidid samuti loobuma. On sellega kõik korras?
Suuri terviseprobleeme mul pole, lihtsalt nipet-näpet. Põlv annab natuke tunda. Vajaks taastumist, aga praegu pole võimalik selleks aega leida. Väike põletik on olnud paar kuud. Vahepeal sai kuu aega valuvaigisteid võetud, aga see hakkas kõhule. Proovin hooaja vastu pidada võistluspausita.
Paistad võrkpallurite seast silma sellega, et võtad palju sõna. Kui suvel Maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi võidu järel kirjutasid, et Eesti rabeles mudaliigast välja, olid mõned koondislased solvunud. Kas need arusaamatused on klaaritud?
Arvan, et kõik said aru, mida öelda tahtsin, aga võib-olla asja sees olles ei osata objektiivselt hinnata. Minu arust on hiljem olnud palju teistegi sõnavõtte, et mingeid vastaseid, kellega mängisime, peamegi võitma. Aga sel hetkel, kui mina seda ütlesin, võisin tunduda kuidagi üleolev. Kui aga Maailmaliiga kolmas grupp kadus ja tekkis uus Euroopa liiga, räägiti küll, kuidas Katari ja Taiwaniga ei olegi mõtet mängida.
Leiad, et alale tuleb kasuks, kui rohkem mängijad ka ise avalikkuses figureerib?
Minu eesmärk pole kunagi olnud kuskil figureerida, lihtsalt näen teatud kitsaskohti, mida tahan esile tõsta. Soovin, et ala oleks populaarsem, professionaalsem ja läheks inimestele rohkem korda. Sellest asjad ei parane, kui pea liiva alla pistame ja ütleme, et probleemi ei ole. Vahel piisab sellestki, kui tähelepanu juhtida, ja tulevad inimesed, kes hakkavad probleemi lahendama.
Arvan, et võin ja peaksingi sõna võtma, sest olen asja sees ja näen kõike veidi teise pilguga. Tean, et teised mängijad hoiavad tagaplaanile, jagavad oma arvamust kuskil hotellitoas, aga ei ole huvitatud seda avalikult välja ütlemast. Aga tänapäeval tahab huviline järjest rohkem näha spordiala köögipoolt. See on ka põhjus, miks näiteks paljud jalgpallurid on sotsiaalmeedias aktiivsed ning pakuvad jälgijatele teistsugust vaatenurka ja toovad esile mänguväliseid asju. Nii saavutatakse emotsionaalse side.
Kui meil koondisemängudel ja Eesti karikafinaalil oli päris palju publikut, siis igapäevased põhihooajamängud peetakse üsna tühjade tribüünide ees. Kas sellega peab leppima? Saaremaal on igal mängul näiteks saal täis. Võib-olla tuleks teha korralik analüüs, kuidas inimene saali saada.
Sul on siin Prantsusmaal kaks vahvat koera. Kas nad on võetud, et tuua meelelahutust leegionäri rutiinsesse ellu?
Eks nad ole jah kaaslasteks võetud ja nendega igav ei hakka. Benny on kolme ja poole ning Ricky pooleteise aasta vanune. Arvan, et pere rajamiseks ja laste saamiseks võiks olla veidi stabiilsem keskkond. Profivõrkpalluri elus on palju muutuvaid asju, ma ei eelista välismaal lapsi kasvatada. Olen näinud teiste pealt, näiteks meie klubi ukrainlasel on väike laps, et see on raske. Kui isa vahetab klubi, tuleb laps ära võtta kohast, kus ta on juba harjunud. See võib tekitada palju stressi. Muide, mu koerad on suured n-ö seltskonnategelased. Elukaaslane tegi koertele Instagrami konto, kuhu oleks enda jaoks hea pilte koguda, nüüd on sellel juba peaaegu 3000 jälgijat.
