Isepäine õnneotsija Nõmmsalu: ma ei kannata igavat nühkimist
Häid võrkpallureid on Eestis palju, eredaid isiksusi märksa vähem. Otsekohese ja terava keelega Jaanus Nõmmsalu nimi tuleb kirjutada mõlemasse tulpa. Ta oli oluline lüli edukas Pärnu ESS-is ja läbimurde teinud koondises. Käimasolevad finaalmängud jäävad kaheksandat Eesti meistritiitlit jahtivale Nõmmsalule viimasteks. Siis on mängimisega kõik.
„Ei jaksa enam mitut asja korraga teha,” sõnab 35-aastane Nõmmsalu, kelle ettevõtted PVK Trading ja SMV tegelevad spordivarustuse maaletoomise ja tootmisega. „Tegutseme ka Soomes, kus teeme koostööd Eerik Jagoga. Areneme ja kasvame.”
Esimesena välismaale
Kui nooruke Nõmmsalu hakkas kaela kandma, võttis ta eesmärgiks mängida profina välismaal. Pärnus Oleg Lazarevi käe all tuule tiibadesse saanud võrkpallur oligi esimene piiri taha mineja, kes aitas tänastele noortele akent Euroopasse raiuda. Saatuse ja loomuse sunnil sai kahemeetrisest nurgaründajast paras rändlind – ta on mänginud Prantsusmaa, Venemaa, Kreeka, Austria ja Tšehhi liigades. Esindanud üheksat välisklubi ja kandnud nelja Eesti tugevama meeskonna särki.
Mitte laisk, aga püsimatu
Nõmmsalu liitus 2004. aastal Venemaa superliigas pallinud Peterburi Baltikaga. Legendi kohaselt olla võrkpalliajaloo üks silmapaistvamaid treenereid Vjatšeslav Platonov, kes oli kodulinna klubi president, pead vangutanud: ma pole näinud nii andekat, aga nii laiska võrkpallurit…
„Ei arva, et oleksin laisk. Aga jah, püsivuse puudumine oli mu nõrgaks kohaks,” nendib Nõmmsalu enesekriitiliselt. „Ma ei suuda rutiinselt nühkida. Kui vaja 45 minutit lolli servi vastuvõttu harjutada, ei suuda tähelepanu sada protsenti fokusseerida. Siis mõtlesin midagi välja, et huvitavam oleks. Kunagi käisin ujumise treeningul, kuid loobusin – igav lihtsalt edasi-tagasi sügada.”
Streik, mis muutis süsteemi
Aastal 2005 loobus Jaanus Nõmmsalu koondise esindamisest, kuna alaliiduga ei jõutud kompromissile mängijate kindlustamise osas. Isaks saanud võrkpallur esitas alaliidule valusa küsimuse: mis juhtub, kui koondises vigastan end ega saa uuel hooajal klubi ees kohustusi täita?
„Olin sõlminud korraliku välislepingu. Lisaks olin natuke föderatsiooni peale verine,” avaldab Nõmmsalu toonase loo tausta. „Aasta varem sain Kaarel Kaisiga rannavolle EM-finaalturniirile ja palusin koondisest seal osalemiseks mõnda vaba päeva. Aga mul ei lubatud minna. Siis tekkis tõsine küsimus, mis saab vigastuse korral. Alaliidust tuli veidi plärtsuv vastus, et mängijale võib ju kivi ka pähe kukkuda. Vastasin, et sellist õnnetust ma ära hoida ei saa, küll aga võimalikku vigastust koondises.”
Kolm kuldset servipauku
2008. aasta uhkes võidumängus Poola üle, mis Eesti esmakordselt EM-finaalturniirile viis, oli Nõmmsalu vaieldamatult üks peaosalistest. Martti Rosenblati pallingute toel oli viiendas geimis peaaegu välja tuldud lootusetust kaotusseisust 7 : 12, Nõmmsalu asus servijoonele seisul 12 : 13. Õhk oli pingest tiine. Kui eksid, kaob viimane lootusekiir, kui paned pehmo „pioneeriservi”, naelutavad poolakad palli põrandasse.
Hiljem on mitmed võrkpallieksperdid öelnud: jumal tänatud, et sel hetkel oli Nõmmsalu servikord, sest ta on paras boheem, kes kätt ei värista. Kolm väga head servi ning vastuvõtul hätta jäänud ja sirgjooneliselt rünnanud Poola oligi selili.
„Suurvõidud on võtnud kananaha ihule ja tekitanud joovastava tunde, 22 aastat olen nautinud mängimist, olen tänulik kõigile treeneritele, kes on mind juhendanud, kaasmängijatele, kellega koos on veedetud pikad aastad treeningsaalis, tuntud valusaid kaotusi ja nopitud magusaid võite,” lausub Nõmmsalu ega unustada tänamast ka fänne ja perekonda.
