Lähteülesanne püstitati nõnda, et kui Keel oleks ise sidemängija, siis keda Eesti läbi aegade parimatest võrkpalluritest ta enda kõrval näha sooviks.

Keel arutles nõnda:

* Võistkonnas võiks olla olümpiavõitja Viljar Loor. Ja mitte see Viljar Loor, kellega ta 1985. aastal Tallinna Kalevis saigi koos mängida, vaid paar aastat noorem Loor – toona oli mees oma võimete tipul ja tõesti maailma võrkpalli üks eredamatest tähtedest.

* Väga huvitav oleks koos mängida Robert Tähega.

* Kui võistkonnas oleks Tähe-sugune paugutaja, siis teine nurgamees võiks olla pigem väga kindel servi vastuvõtja. Kuna Keel pole kunagi ise diagonaalründajaga koos mänginud (toona kasutati veel 4-2 süsteemi ehk platsil oli kaks ründavat sidemängijat), siis võiks võistkonnas olla veel kaks nurka – Keith Pupart ja Jaanus Nõmmsalu.

* Teine tempomees võiks olla... Timo Tammemaa. Saarlane pole praegu Eesti koondiseski suutnud Ardo Kreeki ja Andri Aganitsa üle mängida. Aga Keelel oli valikuks selge põhjendus: mees olla füüsiliselt väga võimekas, aga sportlase kohta natuke liiga viisakas – kui palli maha lööb, siis vaat et läheb vastast lohutama. Keel tahaks selle omaduse temast välja juurida.

* Ja liberoks pakkus Keel teise täieliku üllatusmehe – Pärnu võrkpalliklubi 18aastase kaitsemängija Silver Maari. Mitte et ta oleks kogenud treeneri hinnangul Rait Rikbergist, Sten ja Asko Esnast juba praegu parem, aga Keel – kes võttis talle püstitatud ülesannet täie tõsidusega – arutles, et noore mehega koos platsil olles oleks veel parem tema arengut suunata kui treeneripingil.

Mõistagi on kõik sellised valikud subjektiivsed. Aga keda pakuksite teie Eesti kõigi aegade põhikoosseisu?