„Tööd on palju, trennipäevad on veninud väga pikaks,” pihib Meresaar. „Peabki mõtlema, kuidas jätkata, millest loobuda, et pere vähem kannataks – ootame kolmandat last. Vähendad koormust, saad vähem ka palka jne. Aga töö meeldib, pidevalt õpin midagi juurde. Kogemusi napib, metoodikat alles omandan, täiendada tuleb end iga kandi pealt.”

Meresaar arvestab tõsiasjaga, et lapsed ja noored erinevad üksteisest üsnagi olulisel määral, samas ei saa kergekäeliselt oma põhimõtetest loobuda ja lasta enesele pähe istuda. „Kui ikka üks laps käib trennis kord nädalas ja teised mitu korda, siis ma tema peale võistlustel loota ei saa ja annan sellest ka teada,” resümeerib Meresaar, läbi aegade Eesti pikim (206 cm) treener.

Põltsamaa A-klassi meeskonna peatreener Toivo Uusna kasvuga silma ei torka ja ka treenitavate poiste valik pole tal kuigi suur. Aga pühapäev oli tallegi pidupäev, sest Põltsamaa kvalifitseerus nädalavahetuseks karikavõistluste finaalturniirile ja lõpetas selle hõbemedaliväärse mänguga. Esiletõstmist väärib veel üks väikene, Kiili asumi baasil moodustatud SK Tats, kes mängis end pronksmedalile.

Kindlalt parim oli taas Jaan Prassi õpilaste armee nimetusega VK Täht: viis võitu viiest võimalikust. Parim mängudistsipliin, hea üldmäng, tugevad pommitajad. Üldmulje: vahel tasub ka noortevõistlustel käia. Kuni 20-aastased on ju meie esindusmeeskonna lähim reserv, kirjutab volley.ee.