100. koondisemängu pidav Teppan: pärast Cretu närviminekut ja peapesu tekkis ühtlasi minu vastu ka austus

 (7)

Renee Teppani karjäär jätkub Poolas.
Renee Teppani karjäär jätkub Poolas.Jarek Jõepera

Tänases Euroopa Kuldliiga finaalis jõuab 24-aastane diagonaalründaja Renee Teppan juba oma 100. mänguni koondises. Üheks Eesti meeskonna liidriks tõusnud Teppan meenutas sel puhul oma eredamaid ja valusamaid hetki koondise särgis ja seda, kuidas ta esimese mängu eel peatreenerilt korralikult sõimata sai ning seejärel platsile usaldati, kirjutab volley.ee

Teppani esimene mäng Eesti eest oli 2014. aastal Slovakkias Popradis toimunud EM-valikturniiril. Sellele eelnes aga emotsionaalse mängumehe ja sama emotsionaalse peatreeneri Gheorghe Crețu vaheline tüli.

Renee, meenuta oma esimest mängu koondises ja seda, kuidas sa selleni jõudsid.

Seda turniiri mäletan hästi, Slovakkia vastu oli mu esimene mäng. Natuke ma vist rääkisin selle mänguaja endale välja ka. Sellele kohtumisele eelnes matš Ungariga, kus peatreener saatis ühes asetuses diagonaalründaja kohale nurgamehe Martti Juhkami. Mulle see ei sobinud ja ma avaldasin pahameelt ning see info jõudis lõpuks ka Giannini (Crețu hüüdnimi). Järgmisel päeval, enne Slovakkia mängu koosolekul sain temalt sellise peapesu, et oi-oi, ikka korralikult sain sõimata, et kes ma enda arust olen ja mida ma mõtlen.

Õhtuses mängus alustas Oliver kehvasti ja meil oli tegelikult eesmärk kahe sekka tulla, sest Slovakkia oli tol hetkel meist üle, andis Gianni mulle ühel hetkel võimaluse. Ega see mingi imeline mäng minu poolt polnud, sest tase Slovakkia vastu tol hetkel ei lubanud suurt midagi teha. Aga ma usun, et see Gianni närviminek seal koosolekul tegelikult tekitas temas minu vastu ka mingit austust, sest pärast seda muutus meie läbisaamine väga heaks. Samamoodi juhtus tegelikult ka noortekoondises Urmas Taliga, kus pärast suurt tüli muutus läbisaamine suurepäraseks.

Seotud lood:

Milline mäng või mängud senistest koondiseaastatest eredamalt meelde on jäänud?

Ilmselt Euroopa liiga võit Bulgaarias. Siis olime juba meeskonnana küpsemad ja suutsime vältida eelmise aasta vigu. Esimene Euroopa liiga hooaeg oli suuresti enda harimise aasta, kus alustasime hästi, aga finaalturniiril saime šokk-kaotuse. Tegime vigu ja edaspidi oleme neist õppinud. Seal olime me finaalturniiriks juba tühjad, järgmisel aastal ei mindud enam endast välja ka neil hetkedel, kui kõik ei sujunud ideaalselt. Kogu see Euroopa liiga turniir läks hästi ja sain mängida ka. Ei juhtu just tihti, et koondisega medaleid saab võita.

Aga Euroopa meistrivõistluste mängudest?

Loe veel

Eelmise aasta EM on ka selgelt meeles, võit Serbia vastu oli teist korda väga lähedal ja see Serbia oli väga tugev (Eesti kaotas 2:3).

Valusaim kaotus?

Võistkonna jaoks oli ilmselt valusaim 2015. aasta EMil Serbialt saadud 2:3 kaotus, kus võit oli nii-nii lähedal. Samas eelmisel EMil olnud Serbia oli kõvasti tugevam ja selle üle on rohkem hea meel, et suutsime niimoodi vastu hakata. Esimese aasta Euroopa liiga poolfinaali kaotus Makedooniale oli ka päris valus. Ütleme nii, et Serbia kaotus oli valus, Makedoonia kaotus šokk.

Kuidas terve meeskond arenenud on nende aastatega?

Eks kõiges oleme paremaks saanud. Varasematel aastatel polnud meie serv tippude jaoks piisavalt hea, nüüd on see element samuti korralikul tasemel. Mulle tundub, et kõik on õppinud, kuidas vaimse väsimusega hakkama saada. Kui oled laagris ja kodu on nii lähedal, aga samas koju ei saa. Samas on nüüd vabu päevi rohkem antud ja see on mängijatele tohutult motiveeriv.

Ja mehed ei rapsi enam tühja. On aru saadud, et igas trennis ei panda koguaeg nö punases panema, vaid tehakse vahepeal pigem kvaliteedi pealt asju.

Sa läksid üsna noorelt välisklubisse, aastal 2014, kui palju on teiste riikide treenerite ja mängijate suhtumine eestlastesse ja meie võrkpalli selle aja jooksul muutunud?

Kõvasti. Uroš (Serbia koondislane Uroš Kovacevic, kellega Teppan Trentinos koos mängis) näiteks väga kiitis Eestit. Need, kelle vastu mängid, ikka saavad aru, mis tasemel me oleme. Samas Itaalia on ses osas veider koht, et nad oma liigast väga väljapoole ei vaata ja kedagi ei tea. Trentinos näiteks peatreener ei tea ka Meistrite liigas Poola meisterklubi Zaksa mängijaid ega osanud ka klubi nime hääldada. Aga üldiselt on Eesti välismaal hästi pildis ja tänu koondise mängud aitavad ka lepinguteni jõuda.

Millest sa unistad, mita tahaksid koondisega veel saavutada?

Tahan tiitlivõistluste medalit. Ma olen alati unistaja olnud. Esiliigas mängides unistasin Eesti meistritiitlist, see juhtus mõne aasta pärast. Siis Itaalia liigas mängimisest, ka see sai teoks. Neid näiteid on veel ja kuidagi on nad täide läinud.

Ma usun, et ka tiitlivõistluste medal pole võimatu, sest meil on ikka kuradima ambitsioonikas bande koos ja paljud sellest seltskonnast mängivad veel aastaid. Vaid Kert ja Rait (Kert Toobal ja Rait Rikberg) on vanemad. Iga turniir on erinev, kui üks meeskond saab mingil turniiril selle erilise tunde kätte, siis võib selle pealt suuri asju juhtuda. Ma ei tea, millal see võimalik on, aga kindlasti on. Isegi kui Kert ja Rait lõpetavad, siis usun, et meil tekivad väärilised asendused. Võrkpall on populaarne ja igal aastal tõstab keegi noor pead.

Muidugi tahaks ka Maailmaliigat mängida tipptiimide vastu, aga medal on suurim unistus.

Tänaku ralli WRC
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare