Rahvusvahelise MMA föderatsiooni juht: soovime jõuda olümpiale
Kui rahul olete nende Euroopa meistrivõistlustega?
Päris rahul. Osavõtjaid on rohkesti: 30 riiki, 160 sportlast. Seda on rohkem kui eelmisel korral, mil kohale sõitis 125 võitlejat 25 riigist.
Mis teie eesmärk oli?
Tõsi, osavõtt on oodatust väiksem. Arvasime, et kuna oleme Prahas, mis asub Kesk-Euroopas, saame rohkem osavõtjaid kui MMil Las Vegases. Vegasesse on kallis reisida, kulud on suured. Siia on paljude riikide esindajatel odavam lennata või sõita siia autoga. Ootasime suurt osavõttu, aga seda ei juhtunud. Ehk seetõttu, et paljud sportlased pidid ise omast taskust osavõtutasu maksma, niisiis pärast maailmameistrivõistlusi polnud neil enam ressursse?
Osavõtutasu oli väga suur, 700 eurot inimese kohta.
Peab vaatama, mida sportlane selle eest saab: nädal aega majutust kenas hotellis, kaetud on üks toidukord päevas, nad saavad varustuse – sinise ja punase; transpordi lennujaamast hotelli. Arvan, et kui panna kõik see kokku, pole see hind eriti paha.
Siis on, kui see jääb sportlase enda kanda.
Korraldame siin seminare. Eile oli üks, kus õpetasime kohalikke liite kasutama Mynextmatch platvormi, et suurendada omaenda liikmeskonda. Et suurendada liikmeid klubides, et saada suuremaid liikmetasusid. Kohalikud organisatsioonid jõuavad nii olukorda, kus neil on piisavalt liikmeid ja raha, et iseennast ära majandada, maksta oma liikmete osavõtutasud.
Paljudel võitlusaladel on peale suurte tiitlivõistluste teisigi suurvõistluseid. Kas see on samuti midagi, mis tulevikus võiks juhtuda?
Jah. Plaani kohaselt on suurvõistlus igas maailmajaos: järgmisel aastal toimuvad järgmised Euroopa lahtised meistrivõistlused märtsis Bulgaarias. Juunis on meil Aasia lahtised meistrivõistlused Singapuris, septembris Aafrika meistrivõistlused Johannesburgis. Maailmameistrivõistlused toimuvad järgmise aasta novembris Bahreinis. Proovime samuti korraldada võistlusi noortele, kuni 21-aastastele. Võimalik, et ühel hetkel tulevad ka võistlused kadettidele.
Sportlik vabavõitlus on ajalooliselt vastuoluline ala. Selle vastu on lihtne olla: argumendiks vägivaldne aspekt, vigastused. Rahvusvaheline sportliku vabavõitluse föderatsioon on noor organisatsioon, kuivõrd sellega teil tegemist on tulnud teha?
Mitte eriti. Võitluskunste üldiselt aktsepteeritakse niikaua, kui need on reguleeritud ja nii ohutud kui võimalik – millega me ka tegeleme. Kõik sportlased peavad käima igal aastal arstlikus kontrollis, andma vereanalüüse, tegema nii HIVi kui ka B-hepatiiditesti. Võistlustel on parameedikud, vajadusel ja suurema trauma korral kontrollitakse sportlasi haiglas. Kiirabi on õues valmis. Võtame kasutusele kõik meetodid, et see oleks sportlastele võimalikult turvaline.
Kui palju vigastusi on seni olnud?
Ma ei tea täpselt: saame raporti pärast ürituse lõppu. Ma ei ole näinud paljusid vigastusi, nägin esimesel päeval üht – keegi maandus oma käele.
Neid ikka oli. Üks võistleja viidi minema kanderaamil.
Nii palju, kui mina tean, ei ole juhtunud midagi suurt. Kuid võitlusspordis pole vigastused ebatavalised. Seda juhtub. Seda juhtub ka teistel spordialadel.
Hiljuti väljastas IMMAF pressiteate, et soovib liituda SportsAccordiga ja jõuda ka olümpiamängudele. Kui suur on šanss, et see olümpiaunistus tõepoolest täitub?
See võib juhtuda, aga see võtab kaua aega. Maailmas on palju skeptikuid, kes leiavad, et MMA ei peaks kuuluma olümpiaperre. Samas on palju võitlussporte, kes teevad palju tööd, et hoida meid väljas: taekwondo, judo, poks, samuti palju teisi võitluskunste, kes üritavad olümpiaalaks saada. Nad ei taha sportlikku vabavõitlust konkurendiks. Eesmärgini jõudmine saab olema karm. Aga me teeme endast parima, et see juhtuks.
Mida selleks teha tuleb? Kasvatada liikmeskonda, populaarsust?
See on juba tehtud! Sportsaccordi kriteerium on 40 liiget, meil on 63 – ja see kasvab. Liikmed on kõigl mandritel. Sportlik vabavõitlus on globaalne sport, kõik teavad seda. UFC on hiigelsuur.
Olümpiamängud räägivad universaalsusest. Meil on see. Nad räägivad atraktiivsusest noorte seas. Pole ainsatki ala, mis oleks noorte seas populaarsem, kui sportlik vabavõitlus.
Kui varakult teie hinnangul võiks sportliku vabavõitlusega alustada?
Et meie üritustel võistelda, pead olema vähemalt 18-aastane. Võimalik, et muudame seda.
Aga ka lapsed liituvad klubidega, vanemad toovad oma lapsi trennidesse, nad tahavad, et nad õpiks võitlema.
Aga lapsed võistlemas? See on samuti vastuoluline teema.
Me ei saa seda trendi peatada. See juhtub, kas tahame või ei. Peame selle peatamise asemel tegema reeglistiku. See ei saa olema samasugune võistlus nagu see siin.
Näiteks jalalöögid pähe? Löögid näkku?
Näiteks ei mingeid lööke peapiirkonda, ei mingit võitlemist puuris. Selle asemel saaks see olla mattidel. Teistes võistluskunstides lapsed ikka võistlevad. Miks siis meie peaksime seda mitte tegema?
Naisvõitlejate hulk on siin tunduvalt väiksem kui meeste.
Ma ei ole statistikat jälginud, see on ilmselt sarnane. Meil on kindlasti vaja suurendada naiste osakaalu. See on mu unistus: et naisvõitlejaid oleks sama palju kui meesvõitlejaid. Ja et oleks rohkem kaalukategooriaid. Hetkel on vaid neli.
Just, raskeim kategooria on 70,3 kilogrammi.
Raskematesse kaalukategooriasse ei tulda. Proovisime ühel võistlusel neid lisada, keegi ei tulnud kohale. Kui me ei saa neljalegi korralikku hulka võistlejaid, siis see näitab midagi.
Paljud naised teevad seda trenni eesmärgil – boxercise on üha populaarsem.
Euroopa meistrivõistluste finaalid toimuvad homme, laupäeval. Finaalis on eestlanna Helin Paara.
