Reedel algab Tartus treeninglaager, millest saab täpsemalt lugeda üle-eelmisest postitusest „Jõulud pere ... ja higiste meestega". Lühidalt - väga tugev treeningkoormus ja tavapärasest rohkem matitunde.

Kahe tugeva pingutuse vahele jääb viis ja pool päeva. Kolm ja pool sellest puhkan täielikult. Ülejäänud kahel ajan mootori vaikselt tööle, et laagrit kerge lendstardiga alustada - otse pakkudelt minek oleks kehale natuke liiga ränk.

Puhkamine teeb tugevaks

Treeningute ajal toimuvad organismis protsessid, mis kurnavad, väsitavad ja lõhuvad. Mitmete näitajate puhul tekib treeningefekt tegelikkuses alles treeningule järgneva puhkamise ajal, kui kehal on võimalik sellest kõigest taastuda. Aga taastumine ei vii enam mitte tagasi tasemele, kus sa olid enne treeningute algust, vaid juba natuke kõrgemale: tugevamaks, vastupidavamaks ja kiiremaks. Seejärel algab kogu ring uuesti - treenima, puhkama, treenima ja puhkama!

Puhata on vaja nii füüsist kui ka vaimu. Kui vaimupuhkuse saavutamiseks on võimalused avaramad ja väga individuaalsed, siis füüsilise taastumise osas on sportlaste valikud üsna sarnased. Kui vaimupuhkuseks aitab keskkonnavahetus, spordiga mitteseotud tegevused või muud sportliku tooniga ettevõtmised, erinevate meelistegevuste sagedasem harrastamine, hubases keskkonnas viibimine, ajaveetmine meeldivate inimestega jms ehk põhimõtteliselt võib saada vaimupuhkust ka juhul, kui kõik puhkepäevad jutti ööklubis veeta, siis füüsiliseks taastumiseks on vaja päriselt füüsiliselt puhata - maale nädalavahetuseks puid lõhkuma minek ei ole sobiv variant.

Vanematekodus Vändras on mitte midagi tegemiseks selline võimalus:

Ei saa öelda, et üks taastumise vorm oleks olulisem kui teine - nii, nagu ei tee areenil tulemust füüsiliselt tühjaks pigistatud sportlane, ei tee tulemust ka füüsiliselt heas vormis, ent nüristunud vaimuga võitleja. Kui vaimseks puhkamiseks vajalikud tegevused peaksidki füüsilise taastumise vajadustega vastukäivad olema, tuleb see tasakaal igaühel ise paika ajada.

Puhkamises olen kõva käpp!

Uni. Magamine on mulle alati meeldinud! Ma vihkan hommikuti varakult ärkamist - see tekitab minus tõsise vaimse ja füüsilise vastikustunde. Miskipärast on aga kõik suuremad ja ka olulisemad asjad minu elus nõudnud just varakult ärkamist - koolihariduse omandamine, millega kaasnes 11 aastat varakult ärkamise „rõõmu"; ajateenistus ja 11 kuud piinarikkaid hommikuid; ülikoolis oli graafik õnneks natuke vabam; erinevad töökohad, kus nagu ikka, algab tööpäev vara hommikul; RAJU korraldamine, kus ärkamisi ei saanud enam nimetada hommikusteks, vaid pigem öisteks; ja läbi kogu elu kestnud sportimine, kus näiteks praeguses etapis pean kl 8 füsioteraapiasse jõudmiseks end kl 7 üle voodiserva põrandale kukutama. Võite ette kujutada, millist naudingut pakub mulle ilma äratuskellata ärkamine ning hommikul pärast esimest ärkamist uuesti paariks tunniks uinumine. Mõnikord juhtub, et ma ei viitsi päev läbi voodist välja tulla - ainult hommikuseks pesemiseks, vetsus käimiseks ja söögi valmistamiseks :)

Alati ei ole magamiseks voodit vaja - vaba pärastlõuna suvises treeninglaagris Pärnus (juuli 2010).

Laisklemine ja logelemine, mitte millegi tegemine, mitte kusagile minemine, mitte millelegi mõtlemine. Kohustustevabalt olemine. Mitmed tegevused, mis siia alla kuuluvad, on kaootilised. Üheks püsivamaks on aga seriaalide ja filmide vaatamine. Vaadata järjest läbi mõne teleseriaali 1-2 hooaega ei ole mulle probleemiks. Või 4-5 meelepärast filmi.

Siiski, kinos käimise fänn ma ei ole. Tõsi - suurelt ekraanilt filmi vaatamine on lahe, aga ma ei ole sattunud Eestis ühessegi kinno, kus oleksid mugavad istetoolid. Seljatoed on alati ettepoole lookas ning suruvad mu küüru ja see ei ole asend, milles on meeldiv 1,5 - 2 tundi veeta. Oluliselt mugavam on vaadata filme hubaselt kodus lesides - näiteks oma sülearvutist või telerist. Samuti on kodune keskkond täpselt selline, nagu mina seda hetkel soovin - ei pea arvestama minu selja taga istuvate pikajalgsete kinokülastajate, popkornikrõbistajate, varvasteleastujate jms seltskonnaga. Kui see tooliteema välja jätta, mis on alati ebamugav, on ülejäänud kinokülastusest saadava positiivse emotsiooni võimalus 50:50. Mnjah - mõnikord siiski proovin õnne ka, peamiselt abikaasa eestvedamisel. Näiteks eelmise Bondi filmi vaatamine oli väga meeldiv.

Kui liikuva pildi vaatamine kõrvale jätta, siis reeglina katsun hoida arvuti suletuna endast kaugemal. Samamoodi telefoniga, mille panen lihtsalt ära kappi.

Parema ülevaate, kuidas kõik see laisklemine ja logelemine ja mitte millegi tegemine mul välja tuleb, saad minu Instagramist @mmaestonia.

@mmaestonia: ajakirja YU kaant pildistamas (oktoober 2015).

Massaaž. Korra nädalas, reeglina tsükli viimase treeningpäeva lõpus, käin oma füsioterapeudi Tauno Kooviti juures laual. Kui endal kõik töö tehtud, sh füsioteraapia, on see hea võimalus taastumise kiirendamiseks ning töövõime suurendamiseks. Healt ja minu keha tundvalt massöörilt saab natuke ka tagasisidet oma lihaste hetkeolukorra kohta - on need möödunud tsükliga päris tühjaks töötatud või on midagi veel alles, ent plahvatuslikku tegevust sealt enam ei tuleks, või on kõik hoopis toonuses, mille järel tekib küsimus, et kuidas kuradit ma 6 päeva rassisin, ise korralikku väsimust tundes, ja nüüd kõik toonuses ning valmis paugutama.

Saunaprotseduurid. Kord nädalas, reeglina viimase treeningpäeva lõpus, külastan Tartus Aura Keskuse terviseklubi. 1,5 - 2 tundi saunatamist aitab meeldivalt lõõgastuda. Samuti, kui praeguse ilmaga on mõni treeningsaal rõvedalt külm ja rõske, saab saunas end lahti sulatada. Minu lemmikuteks on aurusaun, leilisaun ja natuke jahedam sanaarium. Viimane on kahel viimasel korral küll natuke liialt jahedaks jäänud, aga lootuses, et äkki varsti läheb soojemaks, istun seal ikkagi :) Reeglina haaran ka mõne kogukama nädalalehe või väljaande nädalavahetuselisa näppu.

Mõnusaid lisasid on seal veelgi - näiteks külma veega täidetud ämber, mille saab endale saunast tulles kaela tõmmata. Samuti ujun basseinis 200-300 meetrit, mis on värskendavaks vahelduseks ning annab võimaluse keha sirutada. Klassikaliselt lasen esimesed 25-35 meetrit ühe hingetõmbega :)

Teine võimalus saunamõnude nautimiseks on vanematekodu külastamine Vändras. Seal panen sauna kütte ja lähen ise ka üsna kohe koos saunaga üles soojenema. Kui kunagi sai käidud päris kuumas saunas ning mõnikord ka sõpradega kestvuse-taluvuse peale võisteldes, siis pärast kaaluvõtmisi saunas annab meeldiva emotsiooni pigem natuke jahedam saun. Ja muidugi vihtlemine.

Vanematekodus Vändras enne sauntamist isaga põllul vagusid vedamas (mai 2012).

Vann on minu jaoks üks suurimaid lõõgastuspaiku. Kodus võin vannis istuda lõputult. Seda lõputust ilmestamaks - ühel puhkenädalal lesisin vannis reedel järjest 4+ tundi ja laupäeval 8+ tundi otsa. Arvutist jooksevad kõrvale seriaalid-filmid ning küll söök ka kuidagi kohale jõuab. Vanni satun mõnikord ka hommikuti pärast ärkamist (võtan hommikusöögi kaasa) ning trennist koju jõudes.

Autosõit. Ma ei tea miks, aga see on mulle alati meelepärane olnud - samaaegne vabaduse ja kontrolli tunne. Kuulan muusikat või jälgin mõnda head jutusaadet ja rohkem polegi vaja. Autosõit on hea vahend ka pingeliste päevade sees aja mahavõtmiseks - võimalus olla oma privaatses ruumis ja koduses keskkonnas, muust virvarrist eemal.

Sõidame oma inimestega Tallinnas toimunud lukumaadluse võistlustelt "3D RULL" koju Tartusse (veebruar 2014).

Muud ettevõtmised ja väljakutsed. Alati on hea, kui lisaks igapäevastele töödele-tegemistele on ka mujal rauad tules. Nii on ka minul spordi kõrval töös mõned vabama graafikuga projektid.

Kõrgema Sõjakooli kadettidele välitingimustes käsitsivõistlust õpetamas (august 2014).

Muud kodused tegevused ja aja veetmine lähedastega. Eile tõime kuuse tuppa, homme peaks vist koristama. Askeldamist jagub igasse päeva täpselt nii palju, kui ise ette võtad. Kokkamine, millegi ehitamine või remontimine, pisiputitamised jms.

Jalutamas meeldib mulle ka käia, aga seda alles hiljuti - vist seepärast, et on, mida samal ajal enda ees lükata. Muidu ma suurem fänn ei olnud, sest jalutamine on minu jaoks olnud alati vahend punktist A punkti B jõudmiseks. Kool oli lapsena kodust 1,5 km kaugusel, trennid 1,5 - 2 km, muusikakooli 0,7 km jne. Igale poole jõudmiseks tuli päris palju jalutada - nii päikese kui vihma, pehme lume kui ka risuse tuuletormiga. Sellest ajast saati pole sihitult ringitatsamine väga minu teema olnud.

Hetkeemotsioon. Olen õppinud oma keha rohkem kuulama ning tihtipeale tuleb lõõgastav vastus hetkeemotsioonist - mõnikord on selleks poeskäik või mõne sõbra külastamine, teinekord kapi korrastamine, kolmandal korral teeb olemise superheaks, kui panen õhtusele riisile hapukoort peale :)

Mõned hetkeemotsiooni ajel tehtud ettevõtmised on paremad, teised võiksid võib-olla tegemata jääda :) Eesmärk sai siiski lõpuks täidetud - 10 kükki, vigastustevabalt.

Patupäev. Väljas söömas käimise fänn ma siiski ei ole - kõik see toidu ootamine ja istumine pole päris minu jaoks. Kui tekib soov mõne toidukoha roogade järele, tellin toidu telefoni teel ette ja lähen ise järele või lasen kulleril koju tuua. Ja siis saab seda kõike juba kõige hubasemas keskkonnas nautida :)