MMA Blogi: Perfektne puhkus

 (1)

Teel palmi otsa, all motiveerivad kaktused (juuni 2016).
Teel palmi otsa, all motiveerivad kaktused (juuni 2016).Foto: erakogu

Minu jaoks 17 kuud kestnud esimese hooaja lõppedes tekkis võimalus võtta puhkus - päris puhkus esimest korda 31 eluaasta jooksul. Ja seda ma tegingi - puhkasin 30 päeva järjest, terve juunikuu. Juhtumisi langes puhkuse esimesele päevale ka õlaoperatsioon, millest nüüd järgemööda taastun.

Võib-olla natuke ebaharilikult pikk puhkus ühe tegevsportlase kohta, aga kuna hooaeg oli olnud pikk ja tööd sai tehtud korralikult, siis oli otsus säärane.

Puhkuse kuldreeglid

Alustuseks tegin endale selgeks, mida ma puhkuselt tahan.

Kohe esimese asjana teadsin, et see tähendab telefoni- ja arvutikasutuse minimeerimist - kui võimalik, siis nullini välja. Arvutit avan nii vähe kui võimalik ning telefoni kaasas ei kanna - tagasi helistan, kuidas juhtub. Kui võimalik, lülitan telefoni lihtsalt välja.

HINNE SOORITUSELE: 10 / 10. Kuigi pidime tiimiga olude sunnil just puhkuse ajal valmis tegema mind UFC-le tutvustava brošüüri, mis jäi 5-päevasesse ajavahemikku, siis ülejäänud aja kogus arvuti suuresti tolmu ning telefon istus esikukapis. 11 päeva puhkusest viibis arvuti lausa teises riigis ning telefon oli välja lülitatud. Kõik kokkusaamised ja koostegemised toimusid orgaaniliselt, vana kooli meetodil :)

Seotud lood:

Ka teise soovi sõnastamiseks ei tulnud üle paari sekundi mõelda - puhkuse ajal ei soovi ma tegeleda ühegi kohustusliku kohustuse ega tähtajaga. Minu aeg peab olema täielikult minu kontrolli all ning minu kontroll tähendab antud juhul ka seda, et ühtegi konkreetset plaani millegi kohta ma teha ei taha. Kui on vaja kusagile minna, siis on tähtajaks - „Tulen millalgi neljapäeval või reedel!" Ja kui üldse on mõte kusagile minna või tulla, siis otsuse päriselt minemiseks teen vahetult enne minekut - emotsiooni ja tunde pealt.

HINNE SOORITUSELE: 8 / 10. Ainus kohustus, mille sai tänu heale tiimile (Toomas Thetloff, Ari Matti Mustonen, Kris Süld ja Martin Sepp) üsna stressivabalt ära tehtud, oli minu UFC-brošüür. Ülejäänud puhkuse elasin nagu lillelaps.

UFC-brošüür sai edeva tiitellehe (juuni 2016). Pilt: erakogu

Kolmandaks tahtsin veeta rohkem aega perega ja seda samuti ilma konkreetsete ajalimiitideta - kui lähen lapsega kell 12 välja jalutama, siis ei vasarda mul kuklas, et kell 14 pean olema kusagil mujal ja tegema midagi muud.

HINNE SOORITUSELE: 10 / 10. 100%.

Olenemata sellest, et mul pole elus ühtegi päris puhkust olnud, tuli välja, et teadsin üsnagi täpselt, mida puhkusest tahan. Neljandaks soovisin võimalikult palju oma igapäevasest sporditeemast- spordijuttudest, võitlusvideotest, treeningpartnerite tegemistest, treeneritega analüüsimisest ja muust säärasest - eemal olla. Tahtsin lihtsalt, et mul oleks kuu aega ükskõik.

HINNE SOORITUSELE: 10 / 10. Aitäh treeneritele ja treeningpartneritele selle soovi austamise eest. Kuna puhkus algas õlaoperatsiooniga, suhtlesin regulaarselt vaid oma füsiopealiku Tauno Koovitiga, aga see oli juba plaani sees ja võib isegi öelda, et meeldiv side reaalsusega. Ülejäänud osas - paar sõpra lendasid paaril korral värske UFC võistluse tulemuste teemaga peale, aga need jutuajamised lõpetasin kiirelt.

Ja ega palju muud olnudki - ilmast on mul üsna ükstapuha ja kõik inimesed, keda enda ümber näha tahan, on minu ümber juba olemas :)

KOKKU: 9,5 / 10, mis on praktiliselt 10 / 10. Puhkuse lõpus hakkas paar päeva juba kirpeldama, matile tagasi kiskuma.

Kui hommikune päevavalgus segama hakkas (juuni 2016). Foto: erakogu

Hispaania

Ilma pikema planeerimiseta läks ka nii, et hea osa puhkusest veetsin Hispaanias. Üks mu sõber / sponsor Kristo Kaugija läks sinna kolmeks kuuks tööle ja kutsus külla. Mõeldud - tehtud! Soetasime lennukipiletid ja ühtlasi avastasime oma üllatuseks, kui lihtsaks on tehtud väikelastega lennureisimine (meie sõidukid olid sel korral Lufthansa päritolu). Kuna minul selles osas eriti ootusi ei olnud (tütre jaoks alles teine lennureis), lisas see positiivset emotsiooni aina juurde. Nii veetsimegi 11 päeva päikeselises Vahemere-äärses linnas nimega Guardamar del Segura. Kohustusi polnud ja plaane ka mitte - iga päev tõi selle, mis tõi.

Mittemidagitegemine (juuni 2016). Foto: erakogu

Ühtlasi jätsin koju arvuti ning Hispaanias lennukist väljudes lülitasin välja ka telefoni. Koju jõudes ja telefoni sisse lülitades tabas mind muidugi sõnumite laviin, aga kuna puhkus veel kestis, proovisin mitte kangestuda. Vaatasin olulisimad neist läbi ning kohe oli ka selge, et midagi maha pole põlenud ja et asendamatuid inimesi ei ole olemas :D

HINNE SOORITUSELE: 10 / 10. Ma ei kujuta ette, mida võikski ühelt välispuhkuselt rohkem tahta.

Operatsioonijärgne taastumine

Ainus loogiline ja mugav koht, kuhu oma õlaoperatsiooni paigutada, oli puhkuse esimene päev - selliselt oli garanteeritud operatsioonijärgse rapsimise vältimine ning uue hooaja minimaalne ajaliselt lühemaks lõikamine. Mina, kes ma ei seedi verd, kellel on väljaspool areeni päris madal valulävi ning kellele on üsna vastumeelt igasugused minu keha kallal läbi viidavad protseduurid, nimetan ka endale üllataval kombel operatsiooni üheks vahvaimaks vahepalaks oma elus. Kui ootesaalis kipub mõte ikka siia-sinna uitama minema, siis sel hetkel, kui esimesed rahustid peale keeratakse, muutub kõik - elu on ... mahe! Paremat sõna ma siia ei leia :) Mitte miski ei kõigutanud mind, sh kaelas ringisurkimisega tehtud tuimestav süst, veresoonte kõrvetamisest tekkiv pragisev heli ega rangluu otsa lühemaks saagimisel kostev saevilin. See kõik oli ülimalt ... mahe :D

Operatsioonijärgne rõõm, tuimestusest tekkinud fantoomkäsi huupi rippumas (juuni 2016). Foto: erakogu

Taastav füsioteraapia hakkas peale juba samal päeval - dr Leho Ripsi operatsioonilaualt jalutasin (tuigerdasin) otse Tauno füsioteraapiakabinetti. Esimesed paar päeva võimlesin iga ärkvel oldud tunni jooksul 5 minutit. See teeb siis 15 seanssi päevas. Sealt edasi jätkasin mõne aja 5 x 10 minutiga ning seejärel jäin 4 x 10 minuti peale. Kahe ja poole nädala möödudes võimlesin iga päev 3 korda, korraga 10 ja natuke rohkem minutit. 4 nädala möödudes (ja ka täna) teen füsioteraapiat 2 x 25 minutit päevas. Kõik see toimub ilma puhkepäevadeta. Nende numbrite juures on ka arvesse võetud, et olen kogu selle aja elanud aktiivset elu - sebinud ringi ja tegutsenud üsna tavapärases rütmis, tassinud poekotte ja turvahälli, ehitanud rõdu-terrassi ja peitsinud-lihvinud-lakkinud lapsetoa riiulit ning kõige suurema koormuse on andnud lapsega tegelemine, mis on tema praeguses vanuses kohati 24/7 projekt.

Füsioteraapia-sport reisil - iga mäe tippu kaldteed ei viinud, aga lapsevanker oli vaja üles saada :) (juuni 2016). Foto: erakogu

Loo moraal: taastumiseks tuleb teha päris palju tööd, päris distsiplineeritult. Minu jaoks sportlasena on see lihtne: esiteks on distsipliin minu elu loomulik osa, teiseks on mul teatav füüsiline edumaa kõige sellega toime tulemiseks nii, et see mu igapäevast elurütmi (ka puhkuse ajal) eriliselt ei häiri, ning kolmandaks on taoline taastumine minu jaoks üldse mõnevõrra lihtsam, sest toonuses lihaste ja hea füüsise tagasi tööle saamine on mõnevõrra lihtsam kui üritada tööle saada midagi, mida sul (veel) ei ole.

Tänase seisuga olen esialgsest taastumisgraafikust 28 päeva ees. See number ei ennusta küll midagi tuleviku kohta, aga näitab, et praegu liiguvad asjad õiges suunas ja väga heas tempos. (Esialgne graafik: tavaellu = 3 kuud, lihtsamakoeliste spordialade juurde = 4 kuud, professionaalse võitlusspordi juurde = 6 kuud).

Kui kell kukkus, algas võimlemine - asukoht tekitas vaid uusi võimalusi (juuni 2016). Foto: erakogu

Mis ma praegu teen?

1. juulil alustasin taas aktiivselt treeningute ja muu spordirežiimiga - kõige suurem osakaal on hetkel muidugi füsioteraapial. Eile tegin esimese erialatrenni - taipoksisin. Üldfüüsiliste ja eraialatreeningute maht on jagatud põhimõtteliselt pooleks. Esimese 5 päeva põhjal võin öelda, et midagi märkimisväärset puhkusega kaotsi läinud ei ole! :)

Blogimisest nii palju, et uuel hooajal mu blogimise graafik natuke muutub - varasemase iganädalase postitamise asemel hakkab postitus ilmuma iga kahe nädala tagant. Eelmise hooaja 46 postituse asemel tuleb sel hooajal seega kokku 24 kirjatükki. Blogipäevaks jääb ikka teisipäev. Vahepealsed paremad palad leiad ikka minu Instagramist (@mmaestonia) ja Facebookist (@OttTheEstonian).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

SPORT TOP

Viimased uudised