MMA Blogi: Mitu lööki vastu pead teeb tugevaks?

Sparring ehk treeningvõistlus on üks võitlusspordi treeningumeetodeid, mis võimaldab oma oskusi täiskäigul testida ja arendada. Siiski ei ole treeningsparring päris seesama, mis võistlus – kui sportlaste eesmärk treeningutel oleks treeningpaariline päriselt nokauti lüüa või iga hinna eest igas olukorras üle pea heita, oleksid vigastused kerged tulema. Loomulikult on võimalikult täiel kiirusel ja tugeva kontaktiga treenimine võitlusspordi oluline osa, sest see on keskkond, kus neidsamu oskusi hiljem rakendada tuleb. Aga kust jookseb piir? Mitu lööki vastu pead teeb tugevaks? Mitu õhulendu on arendav?

Lugeja küsimus: Küsija (12.01.2016 21:38)

Kas ja kui palju sina sparri teed? Endal jäi kusagilt jutus kõrva, et Robbie Lawler ei tee üldse sparri, kuna ütles, et oskab võidelda ja seda temal vaja ei lähe. Väidetavalt tänus sellele ka temal vähem vigastusi võrreldes näiteks AKA.s treeniva Cain Velasquez iga.

Ütlen ausalt, et kuigi erinevates vormides sparring on võitleja igapäevases töös kesksel kohal, on ka minu jaoks tegemist teemaga, kus ühte ja õiget vastust ei ole. Jälgides põgusalt maailmas toimuvat, võib vist sama väita ka paljude teiste kohta - kui palju, kui kõvasti ja millise ülesehitusega sparringut peaks üks võitlussportlane tegema, tekitab vastakaid arvamusi ning lähenemisi on mitmeid. Keerulisemaks teeb laiapõhjalise info kogumise ka asjaolu, et suurem osa sportlasi ei jaga arusaadavatel põhjustel väga detailselt oma võistlusettevalmistuste sisulist ülesehitust. Ja lõpuks - tippspordis mängivad olulist rolli ka individuaalsed erinevused.

Lühiülevaade minu sparringute ajaloost

Alguses oli ainult sparring

Siia alla käib kogu müramine ja maadlus sõprade, vanema venna ja isaga, mis jäi ajajärku sünnist kuni võitlusspordi treeningute alguseni (1984 - 1998). Kahtlustan muidugi, et vend ja isa minu täisjõuga pingutustele päris täiega vastu ei pannud, aga sõpradega andsime tuld nii, kuis jaksasime. Aeg-ajalt tekkisid müramiste käigus mingid mustrid, mida järgmisel korral korrata püüdsin, aga nende tehnikate õnnestumine olenes suuresti ikkagi õnnest ja ka vastastest :) Kuigi filmides nähtud ulmetehnikaid sai mõnikord ikka testitud ja ka edasi arendatud, jäi põhirõhk jätkuvalt täishooga madistamisele.

Seejärel oli väga palju tehnikat

Jättes kõrvale paar kuud maadlustreeninguid lapseeas, oli minu esimeseks põhjalikumaks võitlustreeninguks traditsiooniline Shotokan Karate-do, millega tegin algust 1998. aastal. Karate keskendus 99,9% ulatuses löömisele, kus suurem osa ajast läks tehnikate lihvimisele, millega mindi ülimalt sügavuti. Kui palju sellest tänasesse üle on kandunud? Tunnen, et sain sealt jalalöökidele korraliku baasi alla - see on teema, mis päris hästi koos kikk- ja taipoksi jalalöögilahendustega vabavõitlusesse üle kandub. Sparringut aga tol ajal palju teha ei saanud - suurem osa kogemusest tuli trenniväliselt sõpradega omavahel pusides või mõne muu võitlusala treeninguid / laagreid külastades.

Edasi oli palju sparringut

Kui gümnaasiumiaegadel tasapisi karaterongilt maha hakkasin astuma (2000 - 2003), sai teemaks taas sparring. Kuigi karate tehnikatreeningud jätkusid ja ka teiste spordialade treeningutel sai omajagu tehnikatrenne tehtud, hakkas aina enam tõmbama ikka sparringu poole. Ühelt poolt tundus see väga efektiivne treeninguformaat, mis lisaks füüsisele tugevdas määramatus mahus ka vaimu, ning teiselt poolt oli karaterutiin väga väsitavaks muutumas. Nii saigi vabas vormis madistatud nii kikkpoksijate, täiskontaktse karate harrastajate kui ka maadlejatega. Tundus, et olen õigel teel.

Lõpuks veel rohkem sparringut

2004. aastal liitusin Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi maadlejatega. Sparring võttis uued mõõtmed: kui karatetreening koosnes suures osas tehnikate lihvimisest, siis maadlustreeningud suures osas vaid sparringust. Treeningpartnereid oli erinevaid - oli neid, kes oskasid anda mulle kui algajale erinevat vastupanu nii, et suudaksin sparringu käigus olukordi tehniliselt lahendada, ning oli ka selliseid, kes trenn-trennilt mind lihtsalt maha niitsid.

Esimesi oli muidugi oluliselt rohkem, aga siiski - surve oli pidevalt peal ja armu ei antud. Mingil hetkel hakkas aga areng kinni jääma. Jõudsime üsna kiirelt probleemile jälile - nimelt oli valdav enamus treeningpartneritest minust paremal tasemel ning sparringutel tuli suurem osa ajast lihtsalt ellu jääda. See muutis minu maadluse aga väga kaitsvaks ja kinniseks ning ründemängu pea olematuks. Samuti polnud ellujäämise ajal eriti aega tehnilistele nüanssidele keskenduda. Üritasime seejärel rohkem tehnika õppimisele keskenduda, ent treeningpartnerite entusiasm selleks väga suur ei olnud. Samuti oli jätkuvalt päris suur vahe sellel sooritusel, mida tegin tehnikatrennis, kus paarilised (väga) vastu ei hakanud, ning sparringutel.

Vabavõitlus tõi uusi ideid

2006. aastal saabus minu ellu vabavõitlus. Olenemata suurest treeningmahust, ei tahtnud seisak maadluses kuidagi mööduda - seega võib vist öelda, et olin vabavõitlusele keskendumiseks avatud. Maadlusel oli muidugi jätkuvalt väga suur roll, aga aina enam veetsin aega Võimla (tollase Elustreening Eesti) saalis. Sama aasta sügisel valmistusin ka oma esimeseks profimatšiks.

Elustreening Eestis treeniti teisiti, kui seni olin harjunud. Nimelt tekkis tehnika lihvimise ja sparringu vahele maakeeli öeldes ports poolvorme - erinevaid tehnikate drillimise formaate, mille käigus sai samm-sammult ühe tehnika lihvimisest selle sidumine teiste tehnikatega, mille järel suurendati järk-järgult partneri poolt antavat vastupanu. Lõpuks jõuti ka sparringuni, kus tegutseti küll peaaegu täisvõimsusel, ent mõlemale osapoolele anti konkreetsed ülesanded. Kuigi taolisi treeninguid oli ette tulnud ka varem, siis suuremat tähelepanu need minu puhul saanud ei olnud. Olles oma treeningute ülesehitusele lisanud needsamad poolvormid, jätkusid paralleelselt ka sparringud - pigem tugevamad kui kergemad.

Tervik

Tervik kõigest eelnevast moodustus, kui kohtusin maadleja Kristjan Pressiga (aasta oli siis vist 2012). Olin selleks ajaks võitlusaladega tegelenud ~14 aastat, mis on päris palju otsimist ja avastamist :) Muudatused ei toimunud muidugi päevapealt, aga see oli aeg, kui tundsin, et hakkan (võitlus)spordi olemusest paremini aru saama. Sparringu osas muutus sellest hetkest vaid nii palju, et hakkasin tegema vähem, veelgi intensiivsemalt, aga kvaliteetsemalt.

Tagasi vaadates ütlen, et olen tahtnud teha sporti esimesest päevast saati, aga puudu oli õige treener, kes oleks mu kangekaelse kaela ja nina kohe päris spordi sisse toppinud. Mõjutajaid muidugi oli, aga nende hääl ei jäänud vist piisavalt jõuliselt kõlama. Või siis ikka jäi, sest täna ma ju ometigi spordi juures olen? Ma ei hakka siinkohal andma hinnangut sellele, miks niivõrd pikk ja käänuline tee spordini hea või halb oli - nii lihtsalt läks.

Ja mis ma sellest kõigest õppinud olen?

Minu elu- ja spordikogemusest on väga keeruline üheseid järeldusi teha - mängus on olnud liiga palju muutujaid. Veel raskem on teha järeldusi ühes kitsas valdkonnas - millises mahus ja kuidas sparrida. Kui jälgida minu eelnevat „karjääri", on see olnud pigem otsimise ja leidmise teekond kui see, mida teen täna - professionaalne sportimine. On olnud mitmeid erinevaid spordialasid, palju tehnikat ja vähe sparringut, vähe tehnikat ja palju sparringut, professionaalse ülesehitusega sporditreeninguid, ebaprofessionaalse ülesehitusega sporditreeninguid, õigeid küsimusi ja valesid vastuseid ning valesid küsimusi ja õigeid vastuseid. Mis asja veel keerulisemaks teeb - kui vaatan oma võistlustulemusi, siis olen teinud erinevatel spordialadel üsna halva vormi pealt väga häid tulemusi ja ka vastupidi.

Siiski, järeldusi on vaja teha, muidu tammud lihtsalt paigal. Eks hiljem selgub, millised olid õiged ja millised valed valikud - peaasi, et endal kriitikameel säilib. Sparringu osas on minu tänane järeldus, et iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Sisulise poole pealt on vaja sparringute puhul pidevalt hinnata, milline on selle sisuline kasutegur - kas sparring toetab konkreetse treeningetapi eesmärke või on pigem takistuseks? Kas kogu vajalik tehniline arsenal on kasutuses? Kas füüsilised atribuudid paranevad? Millist kasu saan sparringust just nende konkreetsete partneritega? Milline on konkreetse sparringu n-ö vigastusevõimalus vs õppimisvõimalus? Kas ma saan liiga palju lööke vastu pead? Kas ma viibin liiga palju aega jalad taevapoole?

Universaalselt õigeid vastuseid siin ei ole - on vaid õiged vastused minu ja minu meeskonna jaoks, mis on õiged vaid konkreetsel ajahetkel, konkreetses arengufaasis.

Tänased sparringud

Sparringute üldine maht on viimasel ajal mõnevõrra langenud. Kindlat numbrit ma siin välja ütlema ei hakka, aga vabavõitluse täissparring mahub minu treeningplaani ainult võistluste eel ja selliste treeningute arv ei ole üle mõistuse suur. Tunnen, et täissparring võtab oma osa nii füüsiselt kui ka vaimult: vigastuste oht on suurem ning pidevalt maksimaalpingutuse peal minnes muutub ka vaim varsti nüriks. Seda ei saa ma endale aga praegu lubada - meie fookus on hetkel natuke mujal.

Oluline muutuja sparringute juures on ka treeningpartnerid - mul ei ole igapäevaselt võtta 5-10 oma kaaluklassi meest, kes mind pidevalt tuuseldaksid: kes kõik oleksid täisväärt vabavõitlejad, aga üks trumpaks mind üle pigem löömises, teine maadluses, kolmas maas. Samuti oleme üksteist päris hästi tundma õppinud ning endalegi märkamatult hakkame seda sparringutel ära kasutama. Kõik see võtab aga sparringutelt ära nende sisu ning palju sparringut ei ole enam väga optimaalne treeningformaat.

Seetõttu teen täna päris palju asju küll täisintensiivsusel, aga piiran natuke distantside ja tehnikate valikut. On mehi, kellega saan tugevamalt poksi paugutada; teistel on seinamaadluses parem kaitse; kolmandad on maas teatud asendites väga tugevad jne - selle järgi katsun ka sparringud kokku panna. Nii võibki sparring välja näha selline, kus teemaks näiteks seinamaadlus: minu eesmärk on paariline ühe või kahe valitud tehnikaga maha viia ning midagi muud ma teha ei tohi, samal ajal kui tema võib mahaviimisi kaitsta, kuidas iganes soovib ja suudab. Löömine käib samuti sinna juurde, aga teeme näiteks ainult n-ö markeerivaid lööke - näitame ära kohad, kuhu saaks vajutada, aga sellest tekkivat eelist ära ei kasuta. Kogu maadlusosa käib samal ajal täisintensiivsusel ja -kiirusel. Kõike seda võib võtta kokku üldnimetajaga „positsioonisparring" või „sparring ülesande peale".

Selline on minu vastus täna, sellises olukorras, nagu ma täna olen. Ei saa välistada, et homme on mõnel muutujal juba teine suurus, mis võimaldab sparringud järgmisesse formaati panna :)