Unetud ööd, unised päevad, lapse pidev tähelepanuvajadus, sebimist siin, sebimist seal, ootamatused siin, ootamatused seal - kuidas on võimalik teha kõige selle kõrvalt täiskohaga sporti, mis on üsna rutiinne tegevus ning nõuab teatavaid regulaarsusi, nagu näiteks treening, uni, söömine ja puhkus? Ütlen kohe alustuseks, et meil on praegu ainult üks laps ning mul pole väga palju kogemusi teiste sõprade-tuttavate lastega. Ja ega see võsuke ole ka veel eriti pikalt eksisteerinud - vaid paar kuud. Seega saate siit kindlasti universaalselt häid mõtteid, kuid arvatavasti on ka selliseid asju, mis töötavadki ainult ühe konkreetse lapsega konkreetsetes oludes.

Kõik algab suhtumisest

Kas klaas on pooltäis või pooltühi? Kas ma näen pigem probleeme ja põhjendan endale asju toonis, miks midagi peaks tegemata jääma, või võtan elult seda, mis võtta annab? Kas omajagu aega nõudev unega võitleva lapse talvine riietamine, turvahälli panemine, autosse hiivamine, autost ja turvahällist väljapakkimine ning lahtiriietamine on probleem ja põhjus, miks mingid muud asjad võiksid tegemata jääda, või on see kõik osa sellest, et asjad saaksid tehtud? Jah, aega läheb mul sinna-tänna nüüd tõesti rohkem, aga see ei ole tabanud mind ootamatult - mul oli vähemalt 9 kuud, et selleks ette valmistuda ja mõelda, milline elukorraldus uue ilmakodaniku saabudes olla võiks. Kõik algab suhtumisest - kas sa tahad, et sinu jaoks olulised asjad saaksid tehtud?

Meeskonnatöö

Kui klaas on pigem pooltäis ning oled valmis oma elukorralduses muudatusi tegema, on meeskonnatöö vaieldamatult punkt number üks. Olenemata meeskonnaliikmete arvust, on edu saladuseks alati koostöö. Ühiselt paika pandud lahinguplaan, enda soovide ja mõtete selge väljendamine, teistega arvestamine, kokkulepetest kinnipidamine ja mõnikord ka kokkulepetest mittekinnipidamise tulemusena tekkivate lisategevuste käigult lahendamine. Meeskonnatöö sujumiseks on oluline omavaheline usaldus ja väga hea kommunikatsioon ning nagu eespool mainitud - ühiselt paika pandud lahinguplaan. Ära põe, kui see kohe alguses välja ei tule - kõik vajab natuke harjutamist.

Emaga trennisaalis (veebruar 2016).

Muidugi lähevad mõned asjad vaatamata kogu sellele planeerimisele ikka metsa. Sellisel juhul on oluline sellest rääkida, et mõista, miks asjad vasakule jooksid ja kas on võimalik seda tulevikus vältida. Kui on, siis jippikajee! Kui ei, tuleb nende lahendamatute tulemustega toimetulemiseks leida võimalikult hea lahendus :) Veel üks oluline asi meeskonnatöö kiiremaks käimasaamiseks on meeskonnaliikmete suutlikkus õppida ja arenenda, oskus kriitikat jagada ja seda vastu võtta. Mõni peab selle protsessi jooksul õppima paremini kella tundma, teine peab hakkama teistega arvestama, kolmas peab muutma maailmavaadet „on olemas minu lahendused ja siis on olemas valed lahendused", neljas peab lihtsalt rohkem rääkima hakkama, viies peab mõttega kuulamist treenima, kuues peab lihtsalt õppima asju tehtud saama.

Üldse, rääkimine teeb igasugused asjad lihtsamaks. Minu jaoks on teiste kuulamine oluline vahend mõistmaks, mida inimesed minu ümber mõtlevad, milliseid valikuid nad teevad ja kuidas nad tehtud valikuid endale põhjendavad. Täit tõde siin muidugi leida ei saa, küll aga aitab selline analüüs mul neid teinekord käigult paremini mõista ning ka nende valikuid ennustada. Samuti on mul sellisel juhul lihtsam tegeleda mõne metsaläinud olukorra tagajärgedega, kui aiman, mis võis taolise olukorrani viia ning milline on teiste meeskonnaliikmete probleemide lahendamise loogika. Ehk siis - kõik see tekitab meeskonnaliikmete parema tunnetuse.

Iseenda eest hoolitsemine

Iseenda eest tuleb hoolt kanda. Siililegi selge, et (elu)tervem lapsevanem saab lapsele rohkem anda ning olles ise värske, on lapsega veedetud aeg kvaliteetsem. Olgu sebimist kuitahes palju, peab kõigil meeskonnaliikmetel alles jääma suutlikkus enda eest hoolt kanda - normaalselt toituda, magada ja puhata - ning ka aega iseendaga, olgu selleks siis mõni hobi, maniküür, SPA-külastus, ajaveetmine sõpradega või niisama mitte millegi tegemine. See aitab hoida pildi sirgena, ja sirgema pildiga meeskonnaliige on koostööaltim ning tulemuslikum.

Lapsega tegelemine

Mitmed ütlevad, et meil on lapsega vedanud - magab öösel 4-5-6 tundi järjest, mõnikord ka 7; magab alati oma voodis, oma toas; on üsna rahulik ning suudab võrdlemisi edukalt iseenda seltsis hakkama saada; huvitub kergesti tema ümber toimuvast ning see on piisav, et ta oleks rahul(ik); gaasidega üle mõistuse ei maadle ja on üldse igati õnnelik. Meile meeldib mõelda, et oleme sellesse omajagu ikka panustanud ka - nii oma senise eluaja jooksul tervikuna, raseduse kulgedes kui ka praegu :)

Oma pesa (detsember 2015).

Selleks, et laps oleks valmis meeskonnamängu mängima, tuleb temaga tegeleda - ärkvel oldud aja sisustame nii mitmekülgse füüsilise tegevuse kui ka tegemistega vaimule: võimlemised, vannitamised, mängimised, muinasjuttude lugemised, jutuajamised ning kõikvõimalikud muud füüsilised ja vaimsed tegevused, mis aitavad ümbritsevat paremini tundma õppida. Kõik see võiks toimuda enne, kui algab jonn ning häälekad nõudmised. Kõik see peaks olema proaktiivne ning oluline on ka järjepidevus. Teine tähtis asi tundub olevat teatud rutiinide tekitamine - näiteks kuidas hommikul ärkame, mingid päevased korduvad tegevused ja kuidas õhtul magama hakkame sättima.

Lõppsõna

Meie peres ei ole ühtegi täiskohaga lapsevanemat - meil mõlemal (ja ka kõigil abilistel) on oma igapäevased tööd ja tegemised. Oleme sedasi valinud ning taoline elukorraldus on meile meelt mööda. Suutlikkus oma toimetamisi koos lapsega teha on meie jaoks eluliselt oluline. Et see kõik oleks jätkusuutlik, peame seda kõike suutma teha võimalikult valutult - sellest ka valik eelpool kirjeldatud võtteid :) Lõppkokkuvõttes tundub, et laps on õnnelik ja tema käitumine on mõnevõrra ennustatav, mis jätab meile aga rohkem aega oma tegemisteks ning võimaldab ka rohkem koduväliseid koostegemisi - ja siis juba koos lapsega :)

Kipuvad kiirelt kasvama (jaanuar 2016).

Vastused lugejate küsimustele

Niisama (03.02.2016 09:02)

Kahju, kohe väga kahju! Sai isegi plaani peetud, et Soome vaatama tulla. Aga no mis ei tapa teeb tugevamaks ja nagu Sa ise mainisid, siis elukogemusena positiivne. :)

Mainisid UFC lauale jõudva tutvustuse kokku panemisest. Kas neil on standardne ankeet etteantud kriteeriumitega, mis vaja täita või iga võitleja kasutab erinevaid loomingulisi nippe, kuidas silma jääda või mida see täpsemalt endast kujutab?

Jah, kõige suurem elukogemuslik õpe selliste asjade juures kipubki olema, et iga kord, kui pikali käid, on vaja taas püsti tõusta ja edasi liikuda - mõnikord nõuab see väiksemat pingutust, mõnikord suuremat, aga lõpptulemus on ikkagi sama :)

Ei, standardset ankeeti ei ole - kõik, mis kokku paned, sõltub enda fantaasiast, loomingulistest võimetest ja võimalustest. Võid kirjutada, joonistada, videopildi teha - mõned olukorrad nõuavad suuremat pingutamist, mõne võitleja puhul võib soodsate olude kokkulangemisel piisata ka lihtsalt e-kirja saatmisest. Arvestades, et me oleme siin nende jaoks veel päris tundmatud näod, siis meie puhul „Tere! Mina olen Ott ja ma nüüd tulin!" kirjast vististi ei piisa.