MMA Blogi: Kiire vahekokkuvõte

Mis on olulisim teema pärast Helin Paara Euroopa meistritiitli võitu vabavõitluses? Minu jaoks ilmselgelt see, et ootan jätkuvalt järgmist matši. Muudkui ootan ja ootan. Kui ma oleks inimene, kes selliste asjade peale närvi läheb, siis vaikselt juba vannuks küll!

Kuna mul oli lootus saada üks matš Põhjamaades detsembri keskpaigaks, ajastasime vormi just siia. Aga seda matši ei juhtunud. Seega tuli jalg korraks gaasipedaalilt maha võtta ja lasta kehal natuke taastuda, et oleks võimalik järgmise matšivõimaluse tekkides tippvorm kiirelt tagasi saada. Kui ma mõne traditsioonilisema spordiala esindajaga meie vormi ajastamisest räägin, tekitab see nendes päris palju hämmingut - või ka nalja. Vabavõitluse profispordis ei ole sellel tasemel enamasti ühtegi konkreetset kuupäeva, milleks valmistuda - mänedžer teeb oma tööd ja kui ta teeb oma tööd hästi, tuleb matš. Tuleb siis, kui tuleb. Sportlane peab lihtsalt kogu aeg valmis olema. Selline olukord võtab isegi endal vahepeal näo irooniliselt muigele :) Üks asi on, kes suudab puuris parima soorituse anda. Teine asi on, kes suudab ootamatu matši saabudes nii füüsise kui kaaluga õiges kohas olla. Korralik kaos, milles peame igapäevaselt orienteeruma.

Vahepeal oli aeg taas tervisekontrolli teha. Andsin portsu verd ning sain tagasi tulemused, mis mahtusid tervelt kahe A4 paberi peale. Olukord on rõõmustav! Vaid pidev kaaluhoidmine ja süsivesikutevaegus oli keha natuke stressi jätnud - ülejäänuga on kõik hästi. Korrigeerisin saadud info põhjal oma dieeti ja nüüd on treeningutel minek jälle parem. Siinkohal tänusõnad Tartu Ülikooli Kliinikumi Spordimeditsiini ja Taastusravi Kliiniku spordimeditsiini osakonnale (vot kus nimi alles) ning Eve Untile - aitäh!

Tore on ka see, et Alar ja Kaupo on võistlusrežiimidest välja tulnud ning oleme taas üldfüüsilistel treeningutel enam-vähem samu asju tegemas. See omakorda tähendab, et ma ei pea enam üksinda Tartu Ülikooli kergejõustikuhallis nühkima ja meetreid mõõtma. Jama on muidugi selles, et meil on terve tiim kõrvalalade tšempioneid täis, mis tähendab, et mul on nendega ÜKEt küttes kohati päris keeruline sammu pidada - nimelt on minu ÜKEdel pandud päris palju rõhku minu nõrkade külgede järeleaitamisele, mis imelikul kombel on aga just nende tugevad küljed :D Aga õnneks on vahepeal ka võitlustrennid, kus jõujooned taas paika saavad lükatud :)

Aasta lõpus ootab Eesti vabavõitlussportlasi ees tavapärane treeninglaager. Sel korral laagerdame Pärnus, kus 25. - 30. detsembril sisustavad meie aega Henri Hiiemäe (MMAces) ja Vallo Hannus (3D Treening). Tõenäoliselt pean ka ise ühe päeva ohverdama ning 2 treeningut läbi viima. Kui kõik laabub, on kohal ka Tauno Koovit, kes juhendab taastavaid-tasakaalustavaid füsioteraapiatreeninguid. Sel korral on teemaks püstivõitlus erinevatel löömisdistantsidel - lisaks käe- ja jalalöökidele süveneme natuke põhjalikumalt küünarnuki- ja põlvelöökidesse. Tuleb mõnus paugutamine ja laagrielu.

Hiljuti avastasin, et mind ootab ees tõsisem poodlemine - nimelt on suur osa minu erialasest treeningvarustusest samaaegselt „parim enne" tähtaega ületamas. Ega ma väga suur ostuhull ei ole, aga vist peab end ikka lainele seadma, et uurida välja, millised brändid ja mudelid on tänasel päeval minu ihu ja tervise jaoks kõige paremad ning võimaldavad ettevalmistusest maksimumi võtta.

Mis sellesse nimekirja üldse kuulub?

MMA sparringukindad. Natuke paksema pehmendusega kui võistluskindad. Praeguste Hayabusade paremad päevad on möödas. Kui aus olla, siis tegelikult on möödas ka juba halvemad päevad.

Poksikindad. Praegu on mul ühed tundmatu brändi sparringukindad, mis porolooni välja annavad, mille kinnitused ei kinnita ja kattenahk rebeneb. Ja siis on veel vanad sparringukindad King, mida nüüdseks olen kasutanud kotikinnastena. Kui kotikindad täidavad oma eesmärki hästi, siis sparringukinnas pole kätele enam tervislik.

Jalakaitsmed. Praegused on King ning vist ... 8 aastat vanad? Ikka väga hästi kestnud, aga nüüd hakkavad igast otsast juppideks lagunema.

Õhukesed jalakaitsmed (n-ö sukad või amatööride jalakaitsmed). Neid mul praegu enam varustuses ei olegi. Eelmiste marki ei mäleta.

Hambakaitsmed on läbi näritud.

Kubemekaitsme (vist Shock Doctor) kinnituskummid on niivõrd välja veninud, et võiksin vabalt paar kaaluklassi üles liikuda.

Käesidemed, mille marki ma meenutada ei suuda, on samuti siit-sealt ribadeks.

Maadlussaapad (Asics) näevad välja rohkem nagu hea huumor kui treeningvarustus. Korra on juba kingsepa juurest läbi käinud, aga ka see töö on matil maha kulutatud.

Jalalöökide kilp on Laertese toodang, aga ~15 aastat on oma töö teinud ning oleks aeg see välja vahetada.

Peakaitse (Twins), MMA võistluskindad (Everlast), küünarnukikaitsmed (Starpak) ja põlvekaitsmed (McDavid) on siiski veel päris heas korras. Samuti on poksikäpikud (Starpak) tipp-topp vormis.

Vabavõitluses on kasutusel päris palju varustust. Sportlased, kellel trenni sõitmiseks autot käpärast ei ole, peavad päris osavad trennikoti pakkijad olema :) Mul endal on kõige selle nodi ringilohistamiseks kasutusel üks suur võrkkott, mis originaalis vist mustapesukotiks mõeldud. Ameerikamaalt ostsin. Sellest rääkides - uut võrkkotti on ka vaja :D