Võiks arvata, et kahekordsel maailmameistril hakkab hõbe hinge kriipima, kuid Nabi võttis pakutu rõõmuga vastu. „Medal on medal,” sõnas ta Eesti Päevalehele. „Alguses oli väike pettumus, sest alati tahad maksimumi, aga ikkagi… Olen maailma tipus. Midagi pole teha, finaali vastane Riza Kayaalp oli seekord tugevam.”

Maadlus maadeldud ja medal kaelas, ei tahtnud uni Nabile kuidagi silma tulla. „Olin kui läbipekstud, keha valutas… Kerisin viimast matši peas läbi – mul ei olnud seal midagi teha, energiavaru oli olematu ja lihased tühjad,” meenutas ta.

Heiki Nabi: „Olnuks finaal mu neljas matš ja vastasel viies, võinuks tulemus olla teistpidine.”

Nabi pidi finaali pääsuks alistama neli, türklane kolm vastast ja see võiski saada otsustavaks. „Maadlesin kõik matšid täiega, et ei peaks hiljem midagi kahetsema,” sõnas Nabi. „Kontrollisin heitlusi, kui oli vaja, lisasin tempot. Poolfinaalis tundsin end värskena ja tegutsesin enda arvates väga hästi. Hakkasin mõtlema – kui mul olnuks finaal neljas matš ja Kayaalpil viies, võinuks tulemus olla teistpidine. Paraku otsustas loos nii, nagu otsustas.”

Järgmise võistluse peale ei taha Nabi mõeldagi, aga peab – varsti toimub Leedus sõjaväelaste MM, kus ta kaitseväe palgalisena peab osalema. Seega lükkub puhkus edasi.

„Esimese nädala taastun, siis hakkan vormi taastama,” sõnas Nabi. Kaugemas tulevikus, 2020. aastal terendab aga Tokyo olümpia. „Eks ma selles suunas tasapisi liigun, kui keha ja vaim vastu peavad,” kinnitas Nabi.
Heiki Nabi, medal kaelas.