Ent Eesti vehklemises on lood vastupidised. Pead tõstab noor talent, tõestab korduvalt maailmaklassi, aga koondisekohta ei saa.

Katrina Lehis on juunioride vanuseklassis Eesti kõigi aegade edukaim vehkleja. Kolmel juunioride MM-il järjest esikolmikus, mille krooniks 2014. aastal maailmameistritiitel. Jutt käib individuaalvõistlustest.

2015. aastal hakkas ta jõuliselt koputama Eesti täiskasvanute koondise uksele ja kohe esimesel hooajal sai naiskonnaga EM-hõbeda. Pääses koondisesse, ei vedanud kedagi alt. Aga siis tuli sein ette. Koondise peatreeneri Kaido Kaaberma eelistustesse Lehis ei mahtunud. Kaabermal oli kindel tuumik olemas ja see raiuti kivisse.

Nuta või naera, ent Lehis koos isikliku treeneri Helen Nelis-Naukasega on sedavõrd "vastikult" järjekindlad, et Euroopa meistrivõistlusteks andis neile koha vehklemisliidu juhatus. Protsessiti ja mindi piltlikult öeldes läbi seina. Tulemuseks EM-kuld. Fenomenaalne. Õppetund neile, kes tõeliselt TAHAVAD spordis läbi lüüa.

Kurbloolisus on aga see, et ka Euroopa meistritiitel pole piisav naiskonda pääsemiseks. Kui midagi on kivisse raiutud, siis nii jääb. Nui neljaks. Kas eesmärk on peale tulevad talendid jõuga maha suretada?