"Ärgata haiglas üles ilma ühegi mälestuseta, kuidas sa sinna jõudsid, tekitab juba ise hämmeldust. Sain kohe aru, et pidi olema midagi kohutavat juhtunud," meenutab 24-aastane naine nelja aasta taguseid sündmusi.

Kaks aastat hiljem võitis Murphy Rio de Janeiro paraolümpiamängudel 400 meetri vabaujumise hõbemedali puudeklassis S10. Saatusliku 2014. aasta märtsikuu peoni oli ta tavaline üliõpilane, kes kunagi oli tegelenud ujumisega. Tõsine võistlussportlane sai temast alles pärast pöördelist elumuutust.

"Mu elu muutus üleöö, kui ma kukkusin alla viienda korruse rõdult ja maandusin klaaskatusel. Ma ei mäleta tollest õhtust midagi. Olin koos koolikaaslastega peol. Usun, et mu joogi sisse segati midagi ning just seetõttu ma kukkusingi," räägib Murphy portaalis news.com.au.

"Mul vedas, et ellu jäin. Pärast sellele katusele kukkumist olin neli nädalat koomas. Haiglas ärgates polnud mul toimunust õrna aimugi. Arstid viisid mind juhtunuga kurssi. Mul ei olnud enam paremat jalga. Ma ei saanudki sellest ärgates kohe aru. Võttis aega, enne kui uudis mulle kohale jõudis."

"Sõnad "jalg" ja "amputatsioon" jõudsid mu kõrvu alles järgmise päeva hommikul. Senimaani arvasin, et see on lihtsalt sidemes, sest ma ju tundsin seda. Küsisin õelt, kas mu jalg on amputeeritud ning ta nägu ütles kõik. Ema tuli intensiivravisse, võttis mu käe ja ütles, et jalg päästis mu selgroo ja lõug päästis aju. Kuigi olin kõrgelt kukkunud, polnud mul selgroo- ega ajutraumat."

Lisaks jala kaotamisele murdis Murphy lõualuu, rangluu, sääreluu ja kolm ribi. Opereerida tuli ka vasakut põlve ja küünarnukki. Kokku veetis neiu haiglas kuus nädalat ning läbis kaheksa operatsiooni. Ühel nädalal pidi ta käima kolme päeva jooksul noa all kolmel korral. Valu, mis sellega kaasnes, oli meeletu. "Ma ei lasknud ühelgi õel või hooldajal ennast nädal aega puudutada," sõnab ta.

Lootuskiir ning teadmine, et elus on võimalik veel nii mõndagi korda saata, saabus Murphyle juba haiglas, kui füsioterapeut aitas tal esimest korda püsti tõusta. Kuu pärast amputeerimist sai ta juba esimese proteesi ning alustas taastusravi Royal Parki haiglas Melbourne'is, kus oli ka hüdroteraapia bassein.

"Siis sähvatas mulle midagi. Lapsena olin olnud entusiastlik ujuja. Ujusin Tuggeranong Vikings ujumisklubis Canberras, kuid see jäi unarusse, kui ma 2012. aasta kooli lõpetasin. Kui ma haiglas Mike'i (Mike Rolls, organisatsiooni Limbs 4 Life vabatahtlik - toim) kohtasin, rääkis ta mulle proteesuimest, mida inimesed sukeldumisel kasutavad. Sain aru, et minu tulevik võib olla ujumine."

Ei läinud enam kaua, kui Murphy ühines Melbourne'i ujumisklubiga, kus ta ülikooli kõrvalt treeningutel käis. Peagi võeti ta ka Austraalia ujumiskoondisse - "olin sellest unistanud lapsest saati" - ning 2016. aastal pääses ta Rio de Janeiro paraolümpiale, kust naases hõbemedaliga.

"Austraalia paraolümpiakoondise liikmena on mul olnud nii palju kogemusi, mis muidu poleks mulle osaks saanud. Olen kohtunud nii paljude inspireerivate inimestega ning sõlminud elukestvaid sõprussidemeid," räägib Murphy.

"Kuigi olen ikka sama inimene, kes olin ka enne õnnestust, olen ma saanud tugevamaks. Ma tean, et see kõlab kummaliselt, aga proteesi saamine on pannud mind oma kehas mugavamalt tundma. Kuigi olen praegu heas paigas, tean, et amputatsiooniga elamise õppimine ei ole lihtne. On okei, et sul on halbu päevi. Mul on olnud suurepärane toetustiim - mu perekond -, kes on minuga olnud kogu selle teekonna. Teisiti poleks ma seda suutnud."