KOMMENTAAR | Ilma toimiva spordisüsteemita ei saa oodata ka tulemusi

 (8)
Jaan Männik ja Kaido Höövelson
Jaan Männik ja Kaido HöövelsonFoto: erakogu

Viimasel ajal Eesti spordimaastikul toimuv on mõtlemapanev. Spordi hetkeseis ja tulemuste ümber toimuv kemplemine paneb küsima, kas meil on toimiv spordisüsteem, kas meie tippe osatakse hinnata ja kas Eestil on osadel spordialadel üldse atleete, keda nimetada enamaks kui harrastussportlaseks.

Kui olla päris aus, siis jääb mulje, et ega erilist toimivat süsteemi kui sellist polegi. Meil ei ole spordikoolide võrgustikku, on vaid Audentes, millest jääb selgelt väheks. Meil on lisandunud toetuseid ja algatusi, näiteks noortespordi toetussüsteem, kuid mille summadest ei piisa tipu poole pürgimiseks. On teatud alad, kus käib süsteemne töö ja talentide kasvatamine noorteklassis, kuid ikka jääb viimane samm tegemata. Toon näite laskesuusatamisest.

Eestil on viimaste aastate jooksul ette näidata mitmeid medaleid laskesuusatamise noorteklassi võistlustelt. Medalivõitjaid, kes täiskasvanute seas ukse pauguga lahti lüüa võiks justkui on, kuid paraku piirdutakse täiskasvanute hulka tulles vaikselt ukse vahelt sisse lipsamisega. Halvemal juhul jäädakse üldse ukse taha. Jah, üleminek noortest täiskasvanute hulka ei ole kerge ning ei pruugi kõigil õnnestuda, kuid viga ei ole vaid sportlastes. Vesteldes enne olümpiat õde-vend Talihärmaga sain ma paraja üllatuse osaliseks. Nimelt rääkides Tallinna läheduses asuvatest treeningvõimalustest, selgus, et pealinna kandis ning tegelikkuses kogu Põhja-Eestis, puudub sportlastel korralik lasketiir, kus saaks laskeharjutusi teha. Seda olukorras, kus suur osa koondisest on just pealinnast pärit ja lasketrenniks tuleb viibida Lõuna-Eestis. Arvestades, et laskmine on nende spordis vähemalt pool kogutulemusest, siis on see parajalt absurdne.

Seotud lood:

Tippude taga on tühi väli

Kui me ei taga sportlastele arenguks vajalikke tingimusi, ei saa tulla ka tulemust. Eesti sport on püsinud aastakümneid üksiküritajate ja entusiastlike treenerite peal, kelle individuaalsed ohverdused toovad kokkuvõttes riigile au ja kuulsust. Kahjuks jätavad üksikud tipud väära mulje, et meie tippspordi tervis on korras. Kui tänavusel olümpial ei oleks olnud eneseületajaid ja ennekõike Saskia Alusalu suurepärast neljandat kohta, oleks me kõik öelnud, et see oli järjekordne läbikukkunud suurüritus.

Eriti selgelt oli näha Eesti spordisüsteemi kaos 2014. aasta Šotsi mängudel. Toona oli Eesti koondis esimest korda aastakümnete jooksul ilma harjumuspäraseks saanud kolmiku Šmigun-Mae-Veerpaluta. Staaride sära puudumine tõi välja praod, mis on seal kogu aeg olnud, kuid nüüd veelgi suuremaks läinud. Tulemusi ei olnud siis ja ei tulnud ka täna. Tänavuse olümpia oleks võinud Saskia kõrval päästa talendikas Kelly Sildaru, kuid kahjuks vigastus röövis talt selle võimaluse. Ja me näeme taas, et Eesti sport on alasti.

Teatud spordialade koondislasi on muidugi raske tippsportlasteks nimetada. Hiljutised talialade meistrivõistlused näitasid hirmutavat pilti. Pean siinkohal silmas tippspordist ammu taandunud Eveli Saue ja Kaarel Nurmsalu edukat osavõttu meistrivõistlustel. Kui ikka kuus aastat tagasi tegevsportlase karjääri lõpetanud tänane harrastaja saab paari trenni pealt meistrikatel hõbemedali kaela, edestades sealjuures mitut tänast koondislast, on asi mäda. Öeldakse küll, et vorm on ajutine ning klass püsiv, kuid see ei ole lihtsalt loogiline! Kogu austuses Erki Noole vastu, ei usu ma, et ta suudaks täna tulla kümnevõistluses Eesti kolme parema hulka. Seda seejuures mitte Noole kehva vormi, vaid uute tegijate taseme tõttu.

Ma ei soovi olla liialt kriitiline sportlaste osas, kelle puhul ma olen üldjoontes veendunud, et töö on tellija materjali järgi tehtud ja trenni tehakse täpselt nii palju kui võimalik. Lihtsalt ei ole rohkem antud – ei talenti, et konkureerida maailma teravaima tipuga, ega ka piisavalt toetust, et areneda. Käime ka Spordisõprade saatega Eesti sportlaste vastu võistlemas just sellel eesmärgil, et näidata, milline on vahe oma ala tipptegija ja suvalise spordisõbra vahel. Kahtlemata on tõsist tööd teinud iga sportlane lugematu arv tunde.

Eesti parimad väärivad toetust!

Loe veel

Mis oli eestlaste jaoks tänavusel olümpial edukaim ala? Loomulikult kiiruisutamine, kus Alusalu tõi koju 4. ning Marten Liiv saavutas kiiduväärt 18. koha. Arvestades, et Eesti kiiruisutamine polnud 50 aastat olümpiale pääsenud ning nüüd saadi kohale lausa kaks sportlast, kes tegid tugeva tulemuse, võiks tunduda, et tegemist on riiklikult eelisarendatud alaga, mis kannab süsteemse töö vilju. Paraku on tõde sellest oletusest väga-väga kaugel. Kiiruisutajate tulemuse taga on nende noorte inimeste töö ja vaev ning Eestist lahkumine. Lisaks muidugi Adavere fenomeni Väino Treimani uskumatu sisemine põlemine ja kiiruisutamise populariseerimine. Teisisõnu – üksiküritajad. Sest nagu laskesuusatajatel pole kodukandis kohta, kus lasta, pole kiiruisutajatel ühtegi kohta, kus sõita.

Sarnaseid näiteid, kus edu tuleb ainult individuaalse töö ja andekuse pealt, on teisigi. Eesti riik on nautinud, et maailm räägib meie vägilastest, olgu nendeks siis Baruto, Kanter, Hunt või Seim. Rohkemal või vähemal määral on kõik neist tõusnud tippu pigem meie spordisüsteemi kiuste, mitte tänu sellele. Sellises olukorras võiks ju eeldada, et oleme valmis toetama sportlasi, kes vaatamata puudulikule süsteemile barjääre murravad ja suudavad tippu tõusta. Aga näe, võta näpust, asjad pole ka ses osas sugugi iseenesestmõistetavad.

Liialt eredalt on meeles hiljutine Maicel Uibo juhtum, kes saavutas kergejõustiku sise-MMil suurepärase tulemusega kolmanda positsiooni, kuid EOK meelest sellega toetust ei kaasnenud, sest seitsmevõistlus pole olümpiaala. JOKK! Kuskil võiks rumalate vabandustega ikka piiri pidada ja sportlast toetada. Õnneks sai see saaga siiski positiivse tulemi ja Uibo saab rahus trenni teha, ilma kõrvaltööd otsimata. Aasta esimesel kümnevõistlusel saadud 8407 punkti tõestab, et ta on liikumas maailma tipptasemele üha lähemale.

Raha-raha-raha

Kui Urmas Sõõrumaa sai EOK presidendiks, oli spordiringkond lootusrikas, et tuntud ärihai suudab täita enda lubaduse ja tuua sporti oluliselt lisaraha. Kahjuks pole siiani selles vallas erilist liikumist näha. EOK president püsib küll ise pildis – olgu põhjuseks siis tema huvitavad hobid või poliitilised ambitsioonid – kuid organisatsioon tundub paigal tammuvat. Rahapuudus on tegelikult Eesti spordi krooniline haigus ja minust oleks naiivne oodata, et üks mees seda koheselt parandada suudaks. Murettekitavam on aga tunne, et meie sport on stagneerumas. Naabrid saavutavad olümpiatel meist järjest paremaid tulemusi ja meie spordijuhtidel pole ideed ega visiooni selle seisu murdmiseks.

Esimese sammuna tuleb meil leida võimalusi Eesti spordis olevate vahendite kasvatamiseks. See ei ole kindlasti kergete killast ülesanne. Juba varajasest east tuleb noori sportlasi koolitada professionaalsete treenerite käe läbi ja tagada neile head tingimused. Spordi vastu tuleb tekitada huvi ja kui atleet näitab potentsiaali maailma tippu jõudmiseks, peavad ka võimalused ja vahendid hüppeliselt kasvama. Tippspordi kõrvalt tööd tegeva sportlase kujutis peab jääma minevikku. Spordis peavad olema korralikud palgad treeneritest kohtunikeni – vaid sellisel juhul kaaluvad noored spordiameteid reaalsete alternatiividena tavatööle. Kõik taandub seega ikkagi kolmele märksõnale – raha, raha, raha.

Üks mõte, mis varasemalt on laual käinud, kuid tänaseks kahjuks täiesti maha tõmmatud, on idee, mille kohaselt maksaksid riigiettevõtted kindla protsendi kasumist spordi toetamiseks. Muidugi tuleb vaadata, kuidas taolist süsteemi kõige mõistlikum rakendada oleks, sest sponsorlus ei pruugi olla kooskõlas ettevõtte ärihuvidega. Samas leian, et kui riigi enda ettevõtted ei toeta sporti, siis miks peaks seda tegema eraettevõtja? Ma saan aru, et riigiettevõtete sponsorlusele tõmmati kriips peale, sest tegu ei olnud läbipaistva asjaajamisega. Kuid seetõttu ei tohi jätta sporti vahenditeta. Teeme siis ühtsed ja selged alused, kuidas riigiettevõtted tohivad sporti toetada ja asi ants! Rahastusküsimustele lisaks tuleb tõsiselt kaaluda, kas ja mil moel taastada riiklik spordikoolide võrgustik. Laiendame Audentese süsteemi ja loome head tingimused ka väljaspool pealinna.

Minu poolt tõstatatud tulemusi toova süsteemi puudumine ei näi laienevat päris igale alale – vehklemine, sõudmine ja kümnevõistlus toodavad pidevalt uusi tippe ja tulemusi, seega neil on süsteem, mis toimib. Kuid ei tasu unustada, et kunagi tootis pidevaid medaliste ka judo ja suusatamine. Aladel on paremaid ja halvemaid aegu – läbimõeldum spordi toetamine aitaks aga tagada püsivama baasi, mis on heade tulemuste eelduseks.

Täna kuulub spordivaldkond kultuuriministri portfelli. Indrek Saar on spordimees ja ma ei kritiseeri teda. Kuid ehk tasuks mõelda kuidagi spordi prominentsuse kasvatamise peale? Kui EOK president ei suuda tuua sporti piisavalt vahendeid ja tähelepanu, siis ehk oleks vaja luua hoopis spordiministri ametikoht? Mõtteainet Eesti spordi arendamiseks igatahes jagub!

Jaan Männik on Tallinna Televisiooni saate „Spordisõbrad“ saatejuht.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare