Delfi esitleb: katked värskelt ilmunud Jüri Jaansoni raamatust
Mees, kes usub uskmatut
Andku teised sangarid andeks, aga minu arvates eristub taasiseseisvunud Eesti spordimaastikul neli meest, kelle jalajäljed on selgelt sügavaimad. Jüri Jaanson, Erki Nool, Andrus Veerpalu, Gerd Kanter. Nad on siin reas vanuse järjekorras. Neid seob püüd täiusele, kuid nende iseloomud on vastandlikud. Veerpalu ja Kanter on tunnustatud paipoisid, Jaanson ja Nool seevastu tuntud kui paharetid.
Veerpalu taga seisab vääramatult Mati Alaver ja Kanteri taga Raul Rebane. Sportlane peab olema suure tahtega üle väsimusest ja valust, ent suured juhid Alaver ja Rebane on loonud tingimused, milles Veerpalu ja Kanter saavad keskenduda täielikult spordile. Jaansoni ja Noole kohal pole kaitsvat kätt olnud. Nad on otsinud ise treenereid ja muid abimehi, neid ise ka vahetanud; nad on läinud spordijuhtidega suisa vaenujalale. Talunud tõsiasja, et isegi kodupublik peab neid halbadel aegadel egoistiks.
Kus on erinevate tingimuste algus ja lõpp? Kas Veerpalu ja Kanter on turvatud seetõttu, et nad on turvatavad? Kas Jaanson ja Nool on tuulte meelevallas seetõttu, et nad on isepäised ja allumatud? Või on saatus juhatanud Veerpalule ja Kanterile mentori, kellesse nad usuvad ja kelle käe all taltuvad? Jaanson ja Nool on kasvanud taltsutamatuks aga seetõttu, et on pidanud, hambad ristis, elust läbi murdma?
Lugeja võib otsida vastuseid Jüri Jaansoni raamatust.
* * *
1. Käesolevaga kinnitan mina, Jüri Jaanson, et tulen maailmameistriks.
2. Käesolevaga kinnitan, et kui Jüri Jaanson tuleb maailmameistriks,
siis mina, Erki Jaanson, hirnun end herneks.
Jüri Jaanson
Erki Jaanson
Sellise kirjaliku lepingu sõlmis Jüri Jaanson vend Erkiga sõudjatee algul. 16-aastasena teadis ta, et temast tuleb tippsportlane.
* * *
Ema meenutab, et Jüri käis koolis kolmandat sügist, kui pandi võimlemistunnis jooksma võidu vanemate tüdrukutega. Poisil oleks olnud häbi kaotada ja ta pingutas nii, et minestas lõpujoonel.
* * *
Esimene sõudetreener Anne Freimuth: "Kui Jüri esimest korda trenni tuli, siis sõnastas ta selgelt eesmärgi. Tema tahtis saada NSV Liidu meistriks. Eesti taseme jättis ta lihtsalt vahele."
Ema mäletab samast 1981. aastast, kuidas Jüri tuli treeningult ja uuris kalendrit. Ta ütles, et järgmine olümpia toimub kolme aasta pärast ja sinna ta veel ei jõua. Ülejärgmisele aga jõuab kindlasti. Kõik puhkesid naerma, Jüri samuti. Siis poiss tõsines ja lausus: "Naerge pealegi, küll te veel näete!"
* * *
Jüri oli 17, kui sattus ninakõrvalkoopapõletiku tõttu Tartu ninakõrva- kurgukliinikusse. Veidi kosunud, alustas ta haiglas treeninguid, kasvatades parema ruumi puudumisel rammu üldkasutatavas vannitoas.
* * *
Jüri Jaansonit on nähtud suuremeelse võitjana ja löödud kaotajana, kes ometi jaksab maast tõusta, end tolmust puhtaks kloppida, fänne hämmastada ja uskumatuid häbistada. Oma teise olümpiahõbeda võitis ta kaks kuud enne 43. sünnipäeva Pekingis. Sügiseni 2010 oli ta maailmavormis.
Südame rütmihäired tõmbasid Londoni olümpia plaanidele kriipsu peale: "Mul pole õigust elu kaalule panna." Ta astus kõrvale 45-aastasena.
* * *
Augustis 2010 rõõmustas Jaanson: "Vestlesin täna hommikul treener Igor Grinkoga. Ta ütles, et ma olen maailma juba muutnud! Paljud sõudjad olevat tänu minule sporti tagasi tulnud!"
* * *
Jüri Jaanson on valitsenud sõudemaailma jäägitult. Sügisel 1990 võitis ta Tasmaanias Barringtoni järvel MM-kulla. Võitis ülekaaluga, millest aimus monarhi pikkadeks aastateks. Kahjuks piirdus valitsusaeg nendesamade viivudega. Keeruline iseloom ja kehv kuulmine toeks, lõpetas Jaanson koostöö treener Mihkel Leppikuga. Hiljem ka nii mõnegi teisega. Vahel otsis ta need mehed jälle üles, et abi saada.
Tema läks, mõnikord teisi arvestamata, oma teed. Kes uskus, et ta võidab medali viiendal ja kuuendal olümpial? Üks mees - Jüri Jaanson.
