Ratsutamine – sõltuvust tekitav trenn ja teraapia
Dina meenutab, et ratsaspordini jõudis ta 1992. aasta novembris. Katariinast sai ratsutaja kaheksa aastat tagasi ja Dina juurde Rahulasse treenima asus ta eelmisel aastal. Varasemalt tegeles Katariina paralleelselt veel iluvõimlemisega, aga kui tuli ühe ala kasuks otsustada, valis ta hobused, kuna elus loom pakub rohkem huvi. Dina käis nooremana parema rühi nimel balletikoolis, hiljem mängis aga korvpalli ja lõpuks otsustas temagi hobuste kasuks. „Nende alade juures on ühine, et ratsutamine on ka nagu tants ja väga ilus. Sa pead suutma oma keha valitseda, see on tants hobustel.”
Ratsutaja pole kaassõitja
Katariina ja Dina tegelevad koolisõiduga, mida peetakse ratsutamise maailmas kõikide alade alguseks. Koolisõidus on ette nähtud kindlad elemendid, mille harmooniline sooritamine tekitab pealtvaatajas tunde, justkui ratsutaja oleks lihtsalt kaassõitja. Tegelikult on just hobuse juhtimise oskus see, mida igas treeningus täiuse suunas lihvitakse.
Ratsutamine ja treeneriamet käivad üldjuhul käsikäes, kuna ise trenne andes hakkad nägema, mida võiks teisiti teha. Nii hakkas Dina aastate jooksul lisaks enda arendamisele ka teisi juhendama. Igapäevaselt treenib ta Alla Gladõševa ja Sirje Argusega, kellelt saadud teadmisi Dina oma õpilastele edasi annab.
Iseloomuga partner
Hobused on küll ratsutaja partnerid, aga siiski loomad. Katariina kartis enne ratsutama asumist ja ka alaga tegeledes mitu aastat hobuseid. Ta läks trenni, tegeles erinevate hobustega ja õppis tundma, kuidas nad käituda võivad. Ühel hetkel saigi hobuse käekõrval talutamisest traav ja galopp. Dina sõnul kardetakse hobuse seljas kontrolli kaotada, kuna loomal on oma mõtted ja tujud. Kui hobusega tekib usaldus, kaovad ka hirmud ja tekib koostöö. „See on teraapia vorm, mis õpetab kannatlikkust ja hoolivust. Mina olin lapsena väga arg, aga hobustega tegeledes tekkis minus otsustuskindlus, sest üks kahest peab olema karja juht ja kolm sammu ette mõtlema.”
Ratsakoolides on valik hobuseid, kellega esialgu harjutatada. Võistlemise juurde jõudes kujuneb igal ratsutajal välja oma partner, kes vastavale tasemele treenitakse. Katariina on oma poni Mangoga sõitnud neli hooaega, aga omavaheline klapp tekkis neil alles eelmisel aastal. „Varem sõltus võistlustel kõik sellest, kuidas temal tuju oli, ta ei olnud stabiilne. Nüüd käib mu jõud temast üle.” Dina täiendab, et rolli mängivad ka Katariina kasvanud kogemustebaas ja omandatud tarkused – ta on hakanud paremini ratsutama.
Sportlase hing ja elu
Katariina sõidab ponide klassis, võistleb juba üle kolme aasta ja on osalenud ka rahvusvahelistel etappidel. Dina tiitlivõistluste loetelu täiendab selle aasta sügisel ees ootav MM USAs. „Ma arvan, et Eesti hobusekasvatajad võivad uhked olla, et me oma
hobusega tiitlivõistlustele oleme jõudnud,” tunnustab Dina. Võistlustel käiakse aasta ringi, aga kõige aktiivsem hooaeg on kevadest sügise lõpuni, kuna talvised ilmad on ka hobustele väsitavad.
Katariina peab oma seni parimaks tulemuseks lasteklassi meistritiitlit ja sisemeistrivõistluste hõbedat. Dina jaoks on iga kordaläinud võistlus hea võistlus. Eelmisest aastast meenutab ta Euroopa meistrivõistlusi, kus lisaks heale sooritusele kõnetas tema etteaste ka publikut. Lisaks on Dina jaoks oluline Saku Suurhallis toimunud maailmakarikaetapi võit. „See on fantastiline tunne, kui sa ei tee seda enam ainult iseenda, vaid ka kõikide teiste pärast. See sünergia on võimas!”
Pikemat lugu Katariinast ja Dinast loe edasi ajakirjast Sport SIIT.
