Mis seal siis ikka nii erilist? Ega polekski, kui ma jätnuks pikale lennule kaasa haaramata Tiit Karuksi koostatud Seouli olümpiaraamatu. Lootsin sealt silme ette ammutada pildi korealaste käitumismallidest ja hingeelust, aga sattusin veelgi täheldusrikkamate leidude pärusmaale.
Levandi oli esimene sportlane, kes 1988. aasta veebruaris vabaduste tuultes Eestile olümpiamedali tõi. Oli öö, mil tuled Eestimaa akendes ei kustunud... Napid pool aastat hiljem lehvisid Seouli olümpiasangarite Erika Salumäe ja Tiit Soku auks Tallinnas Raekoja platsil sinimustvalged lipud. Võib liialdamata öelda, et Lõuna-Koreas peetud olümpia ja sealt läbi spordisangarite saadud piiritu emotsioon andis vabaduse püüdlustele pisukese lisatõuke juurde. Oli eriline aeg ja erilised olud.

Ainsa Eesti spordiajakirjanikuna sai Seouli olümpiat kohapeal kajastada Raul Rebane. Ta kuulus 20-liikmelisse Nõukogude Liidu ajakirjanike gruppi. Tollastes tingimustes tohutu privileeg. Ta kirjeldab kõike läbielatut olümpiaraamatus värvikalt ja sädelevalt. Tsiteerin ühte lõiku: "Keeleprobleem oli ka olümpiamängude korraldajatel. Juba enne, koos majanduse kiire tõusuga oli Lõuna-Koreas alanud inglise keele õppimise buum. Kõik üritasid sinuga vestelda - võimatult vigases inglise keeles, aga üritasid. Juhtus ka anekdootlikke lugusid. Olümpiakülaline Bhutanist Pasang Thinley selgitas juuksurile, et soovib saada lokke. Korealane kuulas ja justkui sai aru. Soengust tuli küll aafriklase sasipea, kuid lõpuks olevat asi siiski sõbralikult ära klaaritud." Seda võimatult vigast inglise keelt saime bussisõidul Seoulist Gwangjusse tunda ka meie. Umbes neljatunnise sõidu poolel teel tegi bussijuht peatuse ning üritas siis inglise keeles asja selgitada. Ei kõlanud inglise keele moodi, aga aru saime - peatus 20 minutit.

Raul Rebane nägi Seouli velotrekil ka Erika Salumäe vapustavat kullavõitu. Naiste sprindi finaaliduell Salumäe ja sakslanna Christa Ludingi vahel valiti mängude kümne parima sportliku momendi hulka. Usun, et Rebase kogetu aitas mingilgi määral kaasa selleni, et 20-aastat hiljem küündis olümpiavõiduni Gerd Kanter. Teatepulk oli edasi antud, nii otseses kui kaudses mõttes.
Huvitava kokkusattumusena on Salumäe ja Kanter enne kõige suuremate võitudeni jõudmist triumfeerinud ülemaailmsetel üliõpilasmängudel ehk universiaadil. Salumäe üllatas kõiki 1983. aastal, kui sai Edmontonis kaks kulda ja ühe hõbeda. Kanter tegi oma ära 2005. aastal Izmiris.

Universiaad võib seega olla hea indikaator, kellest tuleb tippude tipp ja kellest mitte. Tänastest tippudest on universiaadil medali võitnud veel Heiki Nabi, Nikolai Novosjolov, Irina Embrich. Lähimad kaks nädalat annavad aimu, kas on oodata järge.