"Kui ma 2011. aastal raadiost telesse läksin, saime toimetuse toas Lembituga pinginaabriteks. Või mis Lembituga, Lempsiga ikka. Või Kuuse-Lempsiga.

Lempsi laual ja selle ümbruses oli ja on siiani tohutu kogus pabereid ja muud kraami, milles ta veetleva elegantsiga navigeeris. Ta oli lõpuni vanakoolimees oma nuppudega Nokiaga ja paberilehtedega. Aga ta tõestas hiilgavalt, et loeb inimese sisu, mitte tehnika. Ja ega ta seda teadlikult ei tõestanudki, niigi oli selge.

Hämmastav oli Lempsi ajataju. Ma ei ole näinud kedagi teist rääkimas peast täpselt nii pikka teksti kui kokku lepitud. Vaja 47 sekundit, tuli just niipalju ja kui tuli 48, ütles Lemps talle omase naeratusega, et näe, keerasin su saate p......

Oleme olnud vastastikku solvunud ja samas väga-väga siiralt teineteist tunnustanud. Põhjustest ma ei räägi ja see pole ka tähtis. Lemps tegi kõike kirglikult ja südamega, sest kui juba sõita, siis sajaga.

Meie viimane telefonijutt Lempsiga oli 30. detsembril. Temal oli raske rääkida ja minul raske kuulata. Aga mulle tundus, et meil mõlemal oli selle kõne üle hea meel. "Paneme aga edasi", nii lõpetasime oma jutu. Panemegi, ainult erinevates kohtades".