"Lembitu Kuuse oli kõige päikeselisem inimene, keda ma tean. Lembitul olid alati suunurgad ülespoole ja selline mõnus naeratus näol. Soe, sõbralik ja spordiajakirjanikuna üdini professionaalne. Tipptasemel püsimiseks oli ta väga põhjalik ning tegi alati ka kõvasti tööd - näiteks oli tal kombeks enne olulisemaid võistlusi kogu rada läbi kõndida ja nüansid endale üksipulgi selgeks teha.

Erilist tuge sain ma Lembitult just paarkümmend aastat tagasi - siis veel päris noorukese sportlasena, kes rahvusvahelisel areenil oma esimesi samme tegi. Meil oli 90-ndatel aastatel selline tore traditsioon, et enne startiminekut toksas Lembitu mind rusikaga vastu õlga… see andis kindlust ja, teades Lembitust õhkunud head energiat, tõi kindlasti ka õnne.

Lembitu oli minu silmis Eesti suusatamise ja laiemalt kogu Eesti spordi kõige suurema fanaatiku võrdkuju, üks neist väga harvadest inimestest, kes muutus vaieldamatuks legendiks juba oma eluajal".