Mõni ala on tänu uue tehnoloogia või metoodika avastamisele arenenud pantrihüpetega, teine paigal tammunud. Mida suudaksid tippvormis Eesti olümpiavõitjad – nii elavad kui ka surnud – praegu? Kes oleks Rio de Janeiros medalipretendent, kes ei täidaks normigi? Vaatleme alasid, kus tulemus on mõõdetav. 1

Tõstja Alfred Neuland (Antwerpeni OM-kuld 1920)

On veidi nurjatu võrrelda kuni 67,5-kiloste tõstjate hulgas võidutsenud amatööri profisportlase Mart Seimiga, kes on üle kahe korra raskem ja saja aasta kogemuste võrra targem. Aga: Neuland pidi kulla võitmiseks kolme tõsteviisi summas üles saama 257,5 kilo (ühe käega surumine 72,5, ühe käega tõukamine 75, kahe käega tõukamine 110), Seimi tõukamise mark on 248 kg. Pisut kogukamana rebis Neuland 100 kg ja tõukas 125 kg. Kuni 77-kg meeste kogusumma maailmarekord on 380 kg. Kes teab, millised oleksid rekordid, kui Neuland poleks kasutusele võtnud revolutsioonilisi uuendusi, laia haaret ja sügavkükki rebimisel ning lukkhaaret.

EPL-i pakkumine: ei kvalifitseeruks olümpiale.