„Mu ema oli tantsija ning pani ka minu tantsutrenni. Kodus räägitakse, et ma hakkasin enne tantsima kui kõndima, teadsin juba esimeses klassis, kelleks tahan saada. Tänaseks olen tantsinud 27 aastat, 15-aastaselt hakkasin teistele tantsutunde andma, pärast gümnaasiumi läksin Tallinna Ülikooli tantsimist õppima,” räägib üdini tantsumaailma kuuluv Kristina. Tants sai ka üsna varakult tema prioriteediks ja naine tunnistab, et pigem puudus ta koolist kui et jättis trenni minemata. Kooli ajal osales ta muuhulgas Palestra tantsutrupis, kellega saavutati džässi kategoorias maailmameistrivõistlustel kaks korda maailmameistritiitel.

Asjade loogilise jätkuna hakkas Kristinas idanema mõte oma tantsukoolist, koos emaga tehti see viis aastat tagasi teoks ja täna on naised tantsukooli KOIT omanikud.

Mitmekülgsus eelkõige

Praegu tegutseb tantsukoolis KOIT 16 rühma ja ühes rühmas tantsib maksimaalselt 12 last. Kristina kinnitusel ei ole tantsimine ainult tüdrukute ala, nende koolis käib ka poisse, kuigi siiski vähem kui tüdrukuid. Laste kõrval võivad koolis oma tantsuoskusi arendada ka täiskasvanud, kas siis koos lapsega tantsudes või päris täiskasvanute grupis. Trennid on väga mitmekülgsed ja kõik saavad proovida eri trenne. „Minu põhimõte on see, et noor tantsija oleks võimalikult mitmekülgne. 4-aastase lapse puhul ju veel ei tea, mis temale täpselt sobib, ja siis on hea, kui lapsed saavad eri stiile proovida,” usub tantsuõpetaja.

Motivatsioon elust enesest

Ennast hoiab Kristina samuti vormis tantsuga ja tema puhul kehtib kahtlemata ütlus, et kes teeb, see jõuab. Lisaks kooli juhtimisele annab ta päevas 6–7 tantsutundi, nädalavahetusel ka eratunde, ning käib esinemas Starlight Cabaret’ revüüteatriga. Aeg-ajalt tuleb osaleda workshop’idel ja koolitustel ning n-ö päris trenni teeb ta ise pühapäeviti. Kodus kasvab Kristinal 4-aastane poeg, kes ka juba tantsukoolis esimesi tantsusamme teeb.

Kuidas naine seda kõike jõuab? „See on bumerangiefekt, et see, mida annad, tuleb lastelt tagasi. See rahulolu, kui sul on 12 last, kes on saanud hea tulemuse, ja nad tulevad siiralt tänama. Samuti on mul mitu näidet, kus on öeldud mõne lapse kohta, et temast kindlasti tantsijat ei saa, ja kui sa jõuad nii kaugele, et ta õpib tantsu ja teeb seda hästi, siis see on ääretult hea tunne. Kui aga olla ise laval, siis köidab ja paneb tegutsema aplaus, mis lõpus tuleb,” lausub Kristina.