Kiiksuga hüvastijätt Lõuna-Koreaga
Lennukile saamiseks tuli kõigepealt ette võtta neljatunnine bussisõit. Meedia transport toimetas mind hotellist Gwangju bussijaama ning minu palve peale pandi auto peale ka keegi inglise keele oskaja. Et ma saaks ikka õigesse kohta ning kui vaja, midagi küsida/täpsustada.
Tuli William Chang (vast sai õigesti), keskkoolipoiss, kes universiaadil abiks vabatahtlikuna. Inglise keelt rääkis korralikult, aga mitte sel põhjusel, et ta oleks koolis seda õppinud. Ta lihtsalt elas viis aastat USA-s. Muidu tore noormees, kuid geograafia lonkas mõlemat jalga. Eesti asukohast polnud tal õrna aimugi ja kui ma ütlesin, et meil võib talvel temperatuur olla -30 kraadi, siis tegi ta suured silmad ja lausus väikese mõttepausi järel Eskimo. "Sorry, we have just Eskimo icecream." Lahkusime sõpradena, mõistagi bussijaamas.
Ah jaa. Enne Williami lahkumist tegime veel Facebooki jaoks pildi. Lisaks palus ta mul rääkida paar sõna eesti keeles ja ma ladusin siis kullavaramust. Tuli vist hästi välja, sest noormees pööritas silmi ja lausus "aaaa". See imestushüüe "aaaa" on neil hästi omapärane. Siiras, väikese lapse hüüatus. Kui täiskavanud seda teevad (ja kogu aeg teevad), siis tundub ausalt öeldes koomiline. Aga, eks igal rahval on omad kiiksud.
Bussiga neli tundi kuuma ja Seouli lennujaamas kohal. Buss ülimugavate istmetega, vaid kolm istet reas ja sõidu keskel tehti maantee äärses puhkekohas veerandtunnine paus. Said käia kempsus, võtta soovi korral midagi hamba alla, osta väikese suveniiri. Midagi sarnast, nagu meil Euroopas kiirteede äärsed bensiinijaamad, aga mitte päris.
Seouli Incheoni lennujaam on moderne ning igati viisakas. Check-in lennule sujus kiirelt ja läbivalgustamine samuti. Kui Teie loete, olen mina lennukis. Kerged üheksa tundi Istanbuli. Muide, Shanghaid ohustanud Taifuuni järelmõjusid oodatakse ka Lõuna-Koreas. Universiaadilinnas Gwangjus pidavat ilm käest minema 15. juulil. Meie korvpallikoondis on sel hetkel veel kohapeal, loodetavasti pääsevad ka nemad planeeritud lennuga minema.
