KATKEND RAAMATUST: Kuidas Ants Antson "Heil Hitler!" hüüdega kokku puutus?
Kui Ants ja Helgi Antson 11. novembril 1938 ilmale tulid, kolis noor pere Kopli vasakkaldal avarasse merevaatega korterisse. "Linn eraldas uhke elamispinna tänu sellele, et olime kaksikud," arvab Ants vanemate meenutuse põhjal teadvat.
Ent maailmasõda juba käis, Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle salaprotokollid olid sündimas. Peagi ilmusid venelased, sel korral NSV Liidu omad, taas kohale ja algas enneolematu lagastamistöö.
Peagi jõudis pärale sõda ise ja Koplist sai strateegiliselt eriti tähtis paik. Neist aegadest teab Antson, kes elas Kaluri, tollal veel Vene-Balti tänavas, värvikalt rääkida. Sõjajubedused salvestusid pisipoisi mällu kustumatute pildiridadena.
"Meilt vaadatuna otse üle Kopli lahe, Kakumäe rannas, tulistasid sakslased madalal kihutanud vene lennukit. Täistabamuse saanud lennuk plahvatas ja sadas leegitseva kivina merre.
Meie pommivarjend asus kodunt mõnesaja meetri kaugusel, tehnikaülikooli keldris. Sõime õhtust - mäletan isegi, et vasikaliha kõrvitsasalatiga -, kui pommitamine algas. Lidusime elu eest varjendisse, vanaema jooksis üksi, Helgi oli ema ja mina isa kukil.
Mäletan meredessante. Tankid sõitsid kaldast 50-60 meetri kaugusel laevalt maha, tulid vee alt pikkamisi nähtavale ja roomasid kaldale.
Sakslaste garaažid igasuguste põnevate masinatega, ka nende amfiibtankidega, seisid meie maja vastas. Sõjamehed viskasid nalja ka. Kui mu jalgrattalt kett maha tuli, lõi üks sakslane kannad kokku, saluteeris "Heil Hitler!" ja sättis keti paika.
Paarisaja meetri kaugusele jäi Kopli rahvamaja, milles asus kord venelaste, kord sakslaste staap. Igas auastmes sõjaväelasi saalis meie kandis kogu aeg."
Erilist hirmu ei osanud väikemees tunda. Ju näis sõda elu lahutamatu osana, kogetud rahuaeg oli liialt lühikeseks jäänud.
Sõja lõppedes nägi Tallinna kesklinna suunalt poolsaarele liikuja suurest Kopli tänavast paremat kätt kurva kuulsusega Kopli liine. Barakilaadsetes majades elasid lihttöölised, valdavalt venekeelsed muulased. Perede käsutuses olid paremal juhul toapugerikud, kõike muud jagati koridoris, mille uksed viisid ühisköökidesse, ühispesuruumidesse, ühiskemmergutesse.
Kopli tänavast vasakule, Antsonite poolele, jäid tollase mõiste järgi vaat et luksushooned. Neis elasid eeskätt Balti laevaremonditehase insenerid, meistrid ja muud tähtsamad tegelased.
"Need eri pooled suurt ei suhelnud," meenutab Antson. "Poisid isegi ei kakelnud omavahel, sest meie poolel oli venelasi piisavalt ja rahvusprobleemi ma teravana ei mäleta."
Saare kaugem piirkond oli mõistagi pilkude eest peidetud ja range valve all. Seal remonditi sõjalaevu, tegutses Tehas nr 890, mille ehitusel ja mehitamisel kasutati ida poolt suurel hulgal toodud tööpataljonlasi. Peagi nimetati tehas erakordse konspiratiivsusega ümber Postkast nr 1083-ks.
