Esmalt räägime sellest, mis on asümmeetria. Asümmeetria tähendab, et esineb mingisugune erinevus lihasmassis, jõudluses või liikuvuses kas kahe kehapoole või eri lihaste vahel. See võib tähendada, et kogu parem kehapool on tugevam kui vasak, üks puus liigub suurema ulatusega või näiteks reie eesmised lihased on tugevamad kui tagumised. Lihassümmeetria on oluline, et vähendada vigastuste riski, parandada liigutusmustrite kvaliteeti ja suurendada sportlikku võimekust.

Miks asümmeetria tekib?

Asümmeetriad võivad tekkida eri põhjustel, kuid laiemas plaanis jaotatakse need omandatud ja kaasasündinud asümmeetriateks. Omandatud asümmeetriad on tekkinud ühekülgsete liikumismustrite või kehaasendite tõttu, mille mõjul on närvisüsteem omandanud uue „optimaalse“ asendi, eeldades, et inimesel on vaja pidevalt sellises asendis viibida. Asümmeetria on märguanne alternatiivsest stiimulist, mis võib tekkida nii haigusliku olukorra tagajärjel kui ka adaptiivse muutusena. Näiteks selja keskosa küür võib noorel inimesel tekkida pidevast halvast kehahoiakust ja ebapiisavast lihasjõudlusest, aga ka näiteks Scheuermanni tõvest – selle puhul on lülisammas arenenud sellise kujuga, et põhjustab küürus kehahoiakut. Adaptiivseid muutuseid saab vähemalt osaliselt parandada, kuid kaasasündinud asümmeetriaid kahjuks parandada ei saa. Küll aga saab säilitada olemasolevat võimekust ja hoida ära olukorra halvenemise. Asümmeetriate teke on tõenäolisem spordialadel, kus eelistatakse üht kehapoolt teisele või hoitakse pikka aega ühte kehaasendit.

Igaüks on omamoodi

Täielikku sümmeetriat inimkehas ei olegi tõenäoliselt võimalik saavutada, eriti sportlaste hulgas. 100% sümmeetria on hüpoteetiliselt võimalik, küll aga on teadusartiklites täheldatud, et huvitaval kombel on väga sümmeetrilise lihasarenguga eliitsportlaste sooritusvõime kohati isegi halvem kui sportlastel, kelle kehapoolte vahel on väikeseid erinevusi. Lihastiku asümmeetriline areng spordialast olenevalt on mingil määral normaalne, aga teatava piirini. Üldjuhul peaks kehapoolte sümmeetria olema vähemalt 80–90%, mis tähendab, et kui harrastatakse spordiala, kus nõudmised ühele kehapoolele on suuremad, peaks tegema teadlikku tööd, et teist poolt arendada. Kui sümmeetriaindeks langeb alla 80% dominantsest poolest, suureneb vigastuste tõenäosus pea kolmekordseks. Seega, et hoida sportlase tervist ja vähendada vigastuste riski, peab tegelema sümmeetria arendamisega.

Millised on kõige sagedasemad asümmeetriad ja kuidas lihassümmeetriat kontrollida? Loe edasi ajakirjast Sport