Jõutõstjatest isa ja poeg | Kaido Leesmann: jõusaali astudes jäävad isa paberid ukse taha


Jõutõstjatest isa ja poeg | Kaido Leesmann: jõusaali astudes jäävad isa paberid ukse taha
Kaido Leesmanni sõnul on ta jõusaalis poeg Jürgenile rohkem treeneri kui isa eestFoto: Henry Küla

Jõutõste Liidu president Kaido Leesmann ja tema poeg Jürgen Leesmann omal alal tutvustamist ei vaja. Küll aga on põnev teada, kuidas sporditee kujunemine isal-pojal käsikäes on käinud.

Kui Jürgen sündis, kas tema spordiala valik oli tehtud?

Kaido: Kindlasti mitte, isana ma olin õnnelik selle üle, et mul sündis poeg. Ma teadsin, et pojaga ma hätta ei jää ja ehk pojad mind ka kunagi hätta ei jäta. Vaadates Jürgeni kehakuju, siis pigem oli näha, et seal tuleb kestvusala mees kui jõumees, ta ei olnud ülemäära suure kondiga.

Mis spordialasid sa proovisid enne kui jõutõstmise juurde jõudsid?

Jürgen: Jalgpall, võrkpall, kergejõustik. Muidu üleüldse kõik pallimängud on südamelähedased olnud, neid mängin senini aktiivselt.

Kas sinu lapsepõlves oli niimoodi, et kui keegi midagi halvasti ütles, siis sa vastasid, et sul on maailma kõige tugevam isa?

Jürgen: Ei öelnud. Isa oleks vist mind kaitsma tulnud küll, aga siis kui ma olin poisike, enda eest seista oskan ikka ise.

Kaido, mida tegi isa süda, kui poeg lõpuks jõusaali jõudis?

Jürgen: Ma võin siin vastata, et isa ei tahtnud mind alguses jõusaali lasta. Ma läksin siis üheksandasse klassi ja isa ütles, et oota veel natuke.

Seotud lood:

Kaido: Mina mõtlesin selle peale, et kuna tal läks võrkpallis väga hästi ja see on võistkonnaala, kus iga liige on arvel, siis ma teadlikult pidurdasin, et Jürgen saaks võrkpallitiimis edasi olla. Ma usun, et ükski noormees ei tulnud jõusaali sellepärast, et tõsta raskusi vaid ikka selle pärast, et saada endale suurem biitseps.

Jürgen Leesmann (poeg)
4-kordne Eesti meister
7 hõbedat, 6 pronksi
Rahvusvaheline 2. kategooria treener

Jürgen, kas mäletad, kas isa oli kogu aeg lapsepõlves jõusaalis või kabesaalis?

Jürgen: Kui niimoodi mõtlema hakata, siis küll. Ega midagi tegemata ei jäänud, aga nendes saalides ta oli.

Kas sa mängid ka isaga kabet?

Jürgen: Enam ei mängi, kuigi kabes olen ka EM-il käinud.

Kaido: Tegelikult ei ole üldse kerge olla enda lapse treener ükskõik, mis alal. See valu, mis sa koged läbi oma lapse on palju suurem, kui see mida ise üle elad. Sellepärast oli mul väga hea meel, et kabes oli tal väga adekvaatne treener ja jõutõstmises nägin ma, et ma pean see ise olema.

Poeg valvab isa seljatagust. Foto: Henry Küla

Jürgen, kas on vahe sees kui isa on treener või kui treener ei ole isa?

Jürgen: Jõustõstmises ei ole hullu, ei pea treeneri käe all päevast-päeva käima. Sul on omad kavad, see on lihtne, kuna sa võid treenida ükskõik, mis kell, ükskõik kus. See võibolla annaks tunda, kui see oleks mõni pallimäng, kui isa oleks treener, aga jõutõstmises ma ütleks, et ei ole mingit vahet.

Kas on olnud hetki, kus on olnud väga raske ja sa oled tundnud, et isa ikka liigselt surub?

Jürgen: Absoluutselt mitte. Isa ei ole peedistaja, ta ei ahista mitte kuidagi. Äkki seda oleks võinud pigem rohkem olla, siis ma oleksin edukam ja tugevam.

Kaido Leesmann (isa)
10 medalit Euroopa ja maailmameistrivõistlustelt
66-kordne Eesti meister (25x kabes, 41x jõutõstmises ja lamades surumises)
94 Eesti rekordit

Kaido, kas jõusaalis jätad isa paberid ukse taha?

Kaido: Ma arvan küll, kui ma hakkaksin seal jõusaalis talle isa mängima, siis see paneks tema teiste suhtes rumalasse olukorda. Aga ausalt öeldes on viimased aastad olnud Jürgen nagu minu treener. Kui me oleme käinud kuskil välisvõistlustel, siis Jürgen on olnud kaasas rohkem kui assistent, oleme jõudnud sellesse punkti, kus me saame olla teineteisele treenerid.

Milliseid paralleele sa saad tuua sportlase, treeneri ja isana?

Loe veel

Kaido: Kui pojaga koos jõusaalis käia, siis on see ühisosa. Ma mõtlen, et iga isa jõusaalis on oma poja ja tema saavutuste üle uhke ja elab talle kaasa. Samuti elab läbi tema ebaõnnestumisi. See paralleel on läbiv, sellest ei saa üle ega ümber.

Mida isa süda teeb võistlustel?

Kaido: Isa süda on väga rahulik, kui isa ise võistleb, aga kui poeg võistleb, siis see süda ei ole üldse rahulik. Mitte, et ma kahtleksin oma pojas, vaid sa tahad talle parimat, et ta läheks sealt ära hea emotsiooniga ja oled kurb, kui midagi ei lähe korda, sellepärast, et su lapsel on raske.

Jürgen, aga kui isa võistleb?

Jürgen: Suhteliselt sama, enda süda peksab sees ja enda võistluse ajal on vabam olla.

Miks see nii on?

Kaido: Ma arvan, et need on veresidemed, mis panevad niimoodi tundma. Mulle isana paneb see peale ka väikse pinge, et ma ei taha oma pojale õpetajana pettumust valmistada.

Eraelu rollid kunagi sassi ei lähe?

Kaido: Ma arvan, et see kuidas me kuskil ühises seltskonnas räägime on meil väga palju jõusaali slängi, kui tavainimene meid rääkimas kuuleb, ütleb ta et kuule, mis te karjute üksteise peale, miks te nii vihased olete. Meie jaoks on see tavaline, me ei sosista jõusaalis üksteisega, me räägime käskivas keeles ja me ergutame ja karjume teineteisele. Kui inimene seda ei tea, siis see võib teda tundlikuks muuta ja öelda, et meie vahelt on must kass läbi jooksnud, aga meie ei tunne, et miskit oleks valesti.

Jürgen ja Kaido Leesmann. Foto: Henry Küla

Jürgen, kas väikse poisina imetlesid isa medalite ja karikate riiulit?

Jürgen: Jah, ikka. See on suhteliselt suur.

Milline karikas kõige suurema mälestusega on?

Jürgen: Üks punane oli, mis mulle meeldis mitu aastat, nüüd ma ei ole seda mitu aastat näinud. See on 2000-ndate alguse poole saadud, muidu tunduvad kõik ühesugused.

Kaido: Nende karikatega on asi käest ära läinud juba. Nad ei mahu reaalselt kuskile ära. Ma olen nalja teinud, et kui isa ära läheb, siis võtke kumbki üks karikas ja ülejäänud võite metalli kokkuostu viia. Neid on 300 tükki ja sealt peaks kogu aeg tolmu võtma. Kui alguses oli tore karikaga koju tulla, siis nüüd vaatab naine ka vahel kurjalt, et kuhu ma selle nüüd topin.

Sa mäletad seda punast karikat?

Kaido: Ma mäletan seda, see oli ilus karikas.

Kas kuidagi motiveeris see sind sporti tegema?

Jürgen: Jalgpalli mind pandi kohe lasteaia lõpus ja kuni tänase päevani mul ei ole olnud elus sellist hetke, kus ma ei käi kuskil regulaarselt. Ma ei saa öelda, et see oli otseselt see, mis oli silmade ees.

Mis sa arvad, kui isa ei oleks spordiga tegelenud, kas sinu huvi spordi vastu oleks sama suur?

Jürgen: Sellele küsimusele on võimatu vastata, aga ma usun, et oleks ikka. Alates 6-7 aastaselt pole ma muud teinud, nii et ma ei oska sedasi mõelda.

Kaido, kui sinu elus ei oleks sporti, siis millega sa praegu tegeleks?

Kaido: Ma arvan, et ma laulaks. Ma olen lapsena laulnud Estonia ooperis ja ma mäletan, et ma olen muusikakoolides käinud ja mulle meeldis laulda. Ma arvan, et ma laulaks, ma ei tea kas minust oleks saanud staarimaterjali solisti, aga ma arvan, et ma oleks kuskil muusikaga seotud.

Jürgen, kas see vastus üllatab sind?

Jürgen: Ei, ma tean, et isa on laulnud. Samas ma ei kujutaks ette, et tal oleks nädalas kuuel päeval esinemine.

Oled teda laulmas kuulnud?

Jürgen: Olen, aga mitte nii tõsiselt.

Trenni juurde tagasi tulles, kas te teete koos trenni ja mis on teie järgmised eesmärgid?

Kaido: Me teeme aeg-ajalt koos trenni, aga teeme ka eraldi, olenevalt kuidas kellaajad klapivad. Jürgen on tänaseks lõpetanud kehakultuuri bakalaureuse ja magistri, me töötame koos jõusaali treenerite kutse komisjonis, me puutume seal väga palju kokku. Me teeme mõlemad treeneritööd ja saime sel aastal ka Eesti esimeste rahvusvahelise jõutõste MM-i litsentsi.

Foto: Henry Küla

Jürgeni kommentaar isast:

Milline isa on Kaido:

Hea isa, toetav, range kindlasti, enam ta mind ei pea keelama, aga ta on ikkagi heasüdamlik ja meil on väga hea klapp.

Mida ta sulle kõige enam õpetanud on?

Niimoodi üheselt ma ei oska öelda, aga võibolla üks elu väärtusi ja põhimõtteid, kuidas olla kohusetundlik, aus, kuidas elus asju ajada.

Milles oled temast parem?

Kõikides pallimängudes kindlasti. Mina oskan kastist välja mõelda, tihti kui meil on arutelud, siis ma tunnen, et mul on väga hea mõttelend.

Millise tema saavutuse üle oled enim uhke?

Eks ikka EM ja MM saavutused. Ta on saanud EM-il kolmanda koha lamades surumises, see on tõsiselt kõva saavutus.

Kumb on parem - isa või poeg?

Oleneb milles. Eks ikka peab isa austama ja poeg peab "isa" ütlema.

Foto: Henry Küla

Kaido kommentaar pojast:

Milline poeg on Jürgen?

Jürgen on hästi hea, lojaalne. Ta on isale suur rõõm.

Mida on tema sulle õpetanud?

Ta on õpetanud mulle hästi palju hoolivust. Ta on minusse toonud tundlikkust, mida mul napib.

Millistes asjades oled sina temast parem?

Ma arvan, et paljud asjad, mis nõuavad maksimalismi. Oma karakterilt olen mina maksimalist ja võibolla see on asi, mida ma saan lisada Jürgenile. Võibolla mingites asjades sügavust, mis tuleb elukogemusega. Eeskujuga kuidas olla sõber, mees perekonnas, kuidas kasvatada enda lapsi.

Millist tema saavutust hindad enim?

Ma hindan enam seni, et Jürgen on selles vanuses kus ta täna on, iseseisev. Ma ei pea silmas sportlikku saavutust.. Ta maksab ammu enda arved ise, ta saab iseenda ja oma haridusega hakkama. See nõuab palju enesedistsipliini.

Kumb on parem - isa või poeg?

Ma arvan, et isa on parem. Ma arvan, et isa oma vanuse ja elukogemusega oskab hinnata seda, mis tal on. Ka poeg jõuab sinna kunagi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare