Jaak Aaviksoo: sport õpetas ennast ületama

 (6)
Jaak Aaviksoo: sport õpetas ennast ületama
Foto: erakogu

Jaak Aaviksoo (64) on laia haarde ja lahtise peaga mees. Akadeemik (1994). Olnud kultuuri- ja haridusminister (1995–1996), kaitseminister (2007–2011) ning teadus- ja haridusminister (2011–2014). Tartu Ülikooli rektor (1998–2007) ja 2015. aastast Tallinna Tehnikaülikooli rektor. Riigivapi IV (2000) ja Valgetähe II (2006) klassi teenetemärgi kavaler.

Esikohti on veel! Aaviksoo on kahekordne Eesti meister korvpallis (1972 ja 1973).

Jaak Aaviksoo korvpallikarjäär jäi 1970. aastate algusesse. Tänapäeva mõistes oli ta oma 196 cm kasvuga ründav äär (nr 4). Kandis ka sama numbriga särki. Ja kuna jutt juba märgiliseks kiskus, ei saa jätta mainimata, et ilmeka käitumisega on õpetatud mees silma paistnud ka hilisemas elus.

Vahepeal tuli mängida ka tsentrikohta.

Rektoriga kohtumiseks valmistusin põhjalikult. Näiteks tean ma täpselt, kus ta lapsepõlves elas. Elulooraamatus „Tammiste. Kirg“ (2007) kirjeldab Jaagust kaks ja pool aastat noorem vend Peep Aaviksoo – neljakordne Eesti meister korvpallis – seda üsna detailselt:

„Elasin poisikesena Tartus väga heas strateegilises kohas – EPA võimlani oli meie majast 40 meetrit ja Vallikraavi korvpalliplatsini umbes 120 meetrit. Imelik olnuks, kui ma poleks hakanud korvpalli mängima.“

See on ju Pepleri ja Kuperjanovi tänava nurgal asuv maja?

(Meenutab.) Jah. Aga mina alustasin Pepast (nii kunagist korvpalliliidu presidenti kutsutakse) „kopikas varem“. Arvan, et ei olnud kümnenegi, kui käisin esimest korda salaja meeste treeninguid piilumas.

Seal oli Soku August (1935–1987) kõige värvikam figuur. Ilmar Kullam (1922–2011) oli ju ülikooli treener.

August küsis: „Kui vana sa oled? Pikk, poiss, mis sa siin niisama ringi jooksed. Tule trenni!“ Ja nii see tollases EPA spordihoones algaski...

Aga kõik sai alguse iluuisutamisest!

Tõepoolest. Vanemad panid mind juba enne kooliminekut iluuisutamise trenni. Liuväli oli praeguste tenniseväljakute kohal Toomeorus. Võtsin asja tõsiselt ja uisutasin kõvasti. Ent vanematele öeldi, et muidu tubli poiss, aga võib-olla sobiks talle hoki siiski rohkem. Ise ei pannud ma seda tähele, aga tüdrukud olid pikali kukkunud, kui ma seal poognaid joonistasin. Ühesõnaga: sportlaskarjäär algas mul iluuisutamisega ja lõppes fiaskoga. Hokitrenni ma ei jõudnudki (naerab).

Fiaskost on asi muidugi kaugel. Tehnikaülikooli rektor tuli 1972. ja 1973. aastal TRÜ meeskonnas Eesti meistriks. Noorteklassi tiitlivõitude üleslugemine võtaks enda alla suure osa ajakirjast.

Korvpall võttiski selle koha üle ja ega sinna vahele muid spordialasid mahtunudki.

Meeskonnas, kus ma alustasin, olid kõik minust natuke vanemad, näiteks Ignar Fjuk ja Ivar Raig, kes avalikus elus kaasa löövad. Mäletan, et kui me noorteklassis Eesti meistriks ei tulnud, siis ütles Sokk: „Tuleb kaks korda rohkem higi välja pigistada, et niisugust häbi enam ei juhtuks.“

Pikemat lugu Jaak Aaviksoost loe edasi ajakirjast Sport.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare