28-aastane Ivo Suur on pärit umbes 200 elanikuga külast Soorust, mis asub kümnekonna kilomeetri kaugusel Valgast. Sport sai mehe igapäevaelu lahutamatuks osaks juba lapsepõlves, kuna tema põlvkonna lapsed kasvasid üles veel õues joostes ja mängides.

„Meil olid külas väga aktiivsed inimesed, kes lükkasid talvel suusarajad sisse ja organiseerisid siis ka võistlusi. Koolis oli kehaline kasvatus muidugi lemmiktund ja üritasin kõikvõimalikel koolivõistlustel alati osaleda. Esimene trennilaadne asi oli mul umbes 12-aastasena kergejõustik, mida üks kohalik aktivist korraldas,” meenutab Suur.

Enda sõnul mäletab ta häguselt, et on ka osalenud TV 10 Olümpiastarti võistlustel ja käinud Eesti noortemeistrivõistlustel jooksmas. Huvitaval kombel ta tol ajal millegagi silma ei paistnud ja enda sõnul lõpetas võistlustel pigem tagumises otsas. Talvel oli Suur aga alati lumel ja osales ka toonases ETV suusasarjas, kuid sealgi tuli pigem kaasvõistlejate suusakandu vaadata.

Rattaspordist triatlonini

Rattaspordi juurde sattus Ivo tänu isa töökaaslastele, kes korraldasid Tõrvas rattavõistlusi, kus noor poiss nakatus kaherattalise pisikuga. „See oli 2000ndate alguses ja Eestis just hakkas rattakultuur tekkima. Alguses olin pigem keskpärane, kuid edasi tulid järjest uued võistlused ja lumepall läks veerema.”

Mõtteni, et võiks läbida triatloni, jõudis Suur esimest korda 2012. aastal, kui Pro Jalgratturite Klubiga kevadel Hispaanias laagris olles pani Priit Raudsepp selle idee temas idanema. Sama aasta suvel ühel võistlusjärgsel grillimisel pakkus sama mees Suurele juba väga konkreetselt osalemisvõimalust Pühajärve ümber toimunud TriSmile 111 triatlonil.

„Mäletan, et ujusin täitsa okeilt ja pärast rattadistantsi olin koguni viies. Jooksus aga kaotasin jõhkralt aega ja lõpetasin umbes 20. koha kandis. Selle triatloni tegin puhtalt rattatreeningute pealt. Talvel üldkehalise ettevalmistuse raames ikka aeg-ajalt basseinis ujumas käisin, aga mäletan, et ei suutnud toona basseinis ujuda krooli rohkem kui 50 meetrit,” meenutab Suur oma triatlonidebüüti.

„Oma esimese triatloni finišis oli mul see emotsioon, et never-ever ei tee ma seda uuesti ... nii raske oli! Mõne aja pärast tekkis aga mõte, et kurat, ma pean uuesti proovima. Siis ma juba üritasin teadlikult rohkem ujuda ja jooksmas käia. Aasta hiljem uuesti TriSmile triatlonil osaledes lõpetasin juba kokkuvõttes neljandana, Harri Soku järel,” lausub mees.