Esmamuljed universiaadilt: müstiline vabatahtlike armee ja ülipüüdlikus

Täna avatakse suurejoonelise vaatemängu saatel XXVII suveuniversiaad Kaasanis. Üldistades võiks öelda, et Venemaale on tegemist peaprooviga enne tuleva aasta Sotši taliolümpiamänge, ehkki universiaad oma mahult ja mastaabilt annab taliolümpiale selgelt silmad ette.

Võistlusprogrammi mahub 27 ala, sportlasi on eeldatavalt ligi 13 000, hoomamatu vabatahtlike armee, keda on ametlike numbrite kohaselt 20 000, kuid keda kohtab elamis- ja võistluspaikades niivõrd massiliselt, et silme eest läheb kirjuks. Aga nad ei ole pealetükkivad, pigem viisakalt vaoshoitud ning esmamulje järgi hinnates hea väljaõppega. VIP külalisi, sportlasi, kohtunikke ja ajakirjanikke veavad võistlus- ja elamispaikade vahel 2000 autojuhti tuttuute Hyundai sõidukitega. Maanteedel ja linnas autoga liigeldes on igal pool märgata korrakaitsjaid, rääkimata ametlike võistluspaikade julgestusest. Isegi hiir ei lipsa läbi.

Paljud võistluspaigad on uued, spetsiaalselt universiaadiks valminud. Peastaadion "Kazan Arena" jätab möödasõidul elegantse mulje, rahaga silmnähtvalt koonerdatud pole. Täna, Eesti aja järgi kell 20.30 algavad uhiuuel areenil avapidustused, Eesti lippu kannab tseremoonial mullune üliõpilaste maailmameister, poksija Rain Karlson. Kohal on meie kolme suurema ülikooli rektorid Volli Kalm, Andres Keevallik ja Tiit Land, Eesti olüpiakomitee president Neinar Seli ning EOK peasekretär Siim Sukles, kes samuti avapidustustel osalevad.

Toon teile ka mõned näited, kui pillavalt universiaadi korraldajatel vabatahtlikke käes on.

Eile õhtul lennukiga Moskvasse jõudes oli meil vastas 3-liikmeline vabatahtlike seltskond. Siis ühtäkki paisus see 6-7 liikmeliseks ja osade kätte ilmusid universiaadi lipud. Nii me siis Šeremetjevo lennujaamas ühest terminalist teise lipusaatjate seltskonnaga sammusime, nemad ees ja meie sabas. Ja kui te arvate, et lipud väikesed olid, siis te eksite. Tegelikult piisanuks vabalt ühest-kahest inimesest ja ei mingeid lippe, eks.

Öösel 3.30 Kaasanisse jõudes tervitasid kümned vabatahtlikud saabujaid rõõmsate kilgete ja aplausiga. Osad tulijad vaatasid imestunult, et mis toimub, teised tegid "klounaadi" kaasa. Vähemalt une sai silmast ära, sest kell oli täpselt sealmaal, et voodis pidanuks keerama teist külge. Muide, Aerofloti lühikesel lennul Moskvast Kaasanisse pakuti kell 2 öösel süüa...

Lennujaamast viidi mind otse akrediteerimiskeskusesse, kuhu jõudsin umbes 4.30 paiku varahommikul. Väljas vaikus, nagu sellel kellaajal olema peabki. Sisenedes ootas mind, üksikut hinge, akrediteerimslaua taga vähemalt 10 abivalmis noorukit. Pooled võinuks rahumeeli puhkama minna ja siis jäänuks ka veel kõva varu. Aga samas, kui on inimesi üle, miks siis seda häbeneda. Ja võistluspaikades vabatahtlikest mustab! Kuid nende kiituseks tuleb seni küll öelda, et kvantiteet on taganud ka kvaliteedi, üksi abipalve pole jäänud lahenduseta.