Ergo, kuidas te jõudsite kulturismi ja fitnessi juurde?

Jõudsin kulturismi toetamise juurde 2001. aastal. Minu tollane personaaltreener Gert Koovit valmistus Eesti meistrivõistlusteks. Küsisin, kuidas kulturistidel toetajatega on ja kas ma saan teda kuidagi aidata. Ta ütles, et asjad käivad läbi EKFL-i. Ta tegi mind tuttavaks toonase liidu presidendi Arnold Tokkoga. Arnold tegi suured silmad ja ütles, et esimest korda näeb sellist hullu, kes ise liidule rahalist toetust pakub. Nii see koostöö sponsorluse kaudu algaski.

Mingil ajahetkel valiti mind EKFL-i asepresidendiks ja minu ülesandeks oli delegaadina Eesti esindamine rahvusvahelistel tiitlivõistlustel ning Rahvusvahelise Kulturismi ja Fitnessi Liidu (IFBB) kongressidel. Seni olid sportlased sõitnud üksinda ja see oli paras seiklus. Vahepeal oli seoses doktoriõpingutega Tallinna Tehnikaülikoolis mõneaastane paus, aga viimased aastad olen olnud tagasi liidu juures.

On see kirg spordiala vastu või soov seda arendada?

Ikka mõlemad. Kirg, hobi, eneseteostus ja muud sellised asjad. See ala lihtsalt meeldib mulle. Meeldib mitte niivõrd tippspordina, kui elustiilina. Samuti võlub mind asjaolu, et jõusaal on muutunud poole sajandiga kõikide teiste spordialade lahutamatuks osaks ning üha rohkem tunnustatakse kulturiste ja nende praktilisi teadmisi lihas- ja jõutreeningu alal.

Mis on tähtsam, kas tippsport või harrastamine?

Harrastamine kindlasti. Siin pole küsimustki. Kulturismi ja fitnessi tippsportlasi on oluliselt vähem kui harrastajaid. Eesti meistrivõistlustel osaleb näiteks 100-130 sportlast, kulturismi ja fitnessi harrastajaid aga on spordiregistri andmete põhjal EKFL-i klubides kokku umbes 17 000.

Millest see populaarsus on tekkinud? Mõned liidud ja spordialad näevad kurja vaeva, et saada kasvõi ühekaupa inimesi juurde, fitnessi juurde tuleb inimesi aga sadade kaupa ja fitnessiklubide arv nii Eestis kui ka maailmas aina kasvab.

Ma arvan, et see populaarsus on seotud väga lihtsa asjaga: inimese enda elulise olemusega. Kes ei tahaks olla vähemalt salamisi enese sees ilusam, kes ei tahaks olla veel rohkem vormis jne. Me kõik vähemalt unistame või mõtleme sellest. Aga unistamine ja mõtlemine on esimene samm teel tegudeni.

Kokkuvõttes on oluline ikkagi seesama asi, et spordiga tegelemine hoiab tervist või vähemalt füüsilist toonust. Maailmas on aru saadud, et kui keha on vormis, siis oled ka vaimselt oluliselt võimekam, kauem võimekas, suudad rohkem või kiiremini tööd teha. Need on omavahel seotud asjad. Täna on kulturismi ja fitnessi juures oluline ka see, et nii harrastajate kui ka sportlaste haridustase tõuseb. Ei lahmita niisama kangi tõsta ja kükke teha, vaid tehakse seda arukalt püstitatud eesmärkide kaudu. Kui vanasti tõepoolest käisid spordisaalis kangiga müramas ainult friigid ja ajasid „seal saalis seda oma asja“, siis täna on see tarkade inimeste sport. Inimesed teevad seda teadlikult.