Debatil osalesid kuue riigikokku kandideeriva erakonna esindajad: Urmas Espenberg (EKRE), Toomas Tõniste (IRL), Jüri Ratas (Keskerakond), Lauri Luik (Reformierakond), Indrek Saar (SDE) ja Inna Rose (Vabaerakond). Arutelu juhtis Andres Jõesaar, kes poliitikuid väga kenasti ohjeis hoidis ja demagoogia ära hoidis.

Debati lühike kokkuvõte: kõik kuus debateerijat leidsid, et riik peab sporti rohkem toetama. Samas, nagu taoliste arutelude puhul juba tavaks, ühtegi konkreetset ideed paberile ei pandud ning seega keegi otseselt oma öeldu eest ka ei vastuta.

Urmas Espenberg (EKRE):

Espenberg paistab tõepoolest hoolivat Eesti spordi käekäigust, samas jäi ta debatis üsna nähtamatuks ja ei pakkunud välja ka konkreetseid ja läbimõledud lahendusi olukorra parandamiseks.

Meeldejäävaim tsitaat: "Noorsportlaste areng on seotud spordikooliga (Espenberg toetab spordikoolide taastamise ideed). Toon elust ühe näite: kui mu kaks tütart käisid spordiklubis, maksin ma 300 eurot kuus, nüüd, mil nad läksid Tallinna spordikooli, maksan ma 30 eurot kuus."

Toomas Tõniste (IRL):

Valitsuses opositsiooni langenud erakonna esindajana oli Tõniste oma sõnavõttudes tavalisest konkreetsem ja kriitilisem. Ta ütles selgesõnaliselt, et Eestis toimub riigirahade jagamisel alaliitudele korruptsioon ehk raha ei jaotata vajadus- ega saavutuspõhiselt, vaid isiklike tutvuste ja erakondliku kuuluvuse põhjal. Ka näiteks treenerite palkade küsimuses oli ta konkreetne: kuniks neile ei maksta elamisväärset palka, pole loota ka noorte pealekasvu. Samas tekib küsimus, kus oli Tõniste oma jutuga kõik eelnevad aastad, kui IRL võimul oli, ning miks pole midagi selles osas ära tehtud?

Meeldejäävaim tsitaat: 1) "Tegelikult on see (poliitikute alajuhtideks saamine) varjatud korruptsioon, sest nii kõiki neid katuserahasid ju jagataksegi. Poliitikud ostavad omale ameteid ja kohti - see pole normaalne. Raha peaks minema pigem EOK eelarvesse ja sealt alaliitudele. Nii oleks kogu rahastamine läbinähtavam ja ausam ning siis ei peaks enam poliitikuid alaliitude etteotsa tooma." 2) "Kas mäletate kultuuriministrit, kelle prioriteediks olnuks sport? Ei meenu."

Jüri Ratas (Keskerakond):

Endale omaselt esines Ratas väga poliitkorrektselt, samas mõnele Eesti spordisüsteemi valukohale (näiteks Audentes kui äriline projekt) juhtis just tema debatil tähelepanu. Mõistagi peaks Ratase sõnul riik rohkem sporti panustama.

Meeldejäävaim tsitaat: "Mis saab edasi pärast 2020. aastat, kui riigi ja Audentese vahel leping lõpeb. Hetkel ei saa seda baasi paljud kasutada, kuna see on tehtud ärilistel põhimõtetel."

Lauri Luik (Reformierakond):

Kuigi Luige avalause "Eesti spordil läheb hästi!" tõotas Reformierakonnale omast musta valgeks rääkimist, suutis ta peamiselt debati teises pooles ka sisulisse arutellu siseneda. Luige ülesanne oli tegelikult keeruline, sest just tema pidi pikaaegse valitsuserakonna liikmena põhjendama, miks Reformierakond sisuliselt ühtegi spordiga seotud lubadust pole täide viia suutnud, samas tunnistas ta, et on mõnel teemal ka ise oma erakonna seisukohaga vastuolus. Huvitaval kombel on Luige arvates täiesti normaalne, et erinevaid alaliite juhivad poliitikud. Selles pole tema sõnul midagi halba, sest neil on esindusfiguuri, mitte raha hankimise roll.

Meeldejäävaim tsitaat: "Minu arust on see täiesti normaalne, kui alaliitude eesotsas on inimesed, kes on laiemale üldsusele tuntud. Neil on esindusfiguuri roll, sisulise töö teevad ära alaliidu palgalised töötajad, spetsialistid."

Indrek Saar (SDE): 

Viimaste nädalate tendents kahe võimuerakonna vastandumises sai jätku ka tänasel spordidebatil. Sisuliselt ainus teema, milles pealtnäha spordikauge Saar kaks tundi kestnud debatis põlema süttis, oli rahandusministeeriumi ja sellega seoses ka Reformierakonna ründamine. Muudel teemadel jäi Saar sõnaahtaks ning kohati ka ebakompetentseks.

Meeldejäävaim tsitaat: "Ideaalses maailmas ei ole katuserahasid, ent Tallinna Sadama skandaal on hea näide, kuidas nendega suudeti ootamatult kadunud toetusrahast tekkinud tühimikke vähemalt kuidagi lappida. Riigifirmade sponsorrahad vajavad kindlamat majandamissüsteemi."

Inna Rose (Vabaerakond)

Endine tipplaskja Rose jättis vabaerakondlasele omaselt pigem tavainimese kui poliitiku mulje, mis ühtpidi lisas tema jutule usaldavust, teisalt jättis konkurentidega oponeerimisel veidi hätta.

Meeldejäävaim tsitaat: "Sport tuleb depolitiseerida. Kõik täna tehtavad otsused on poliitilised, sest paljud spordis juhtivatel positsioonidel olevad isikud on poliitikud. See, kui alaliitu juhib poliitik, pole hea, sest nad pole saanud sellele kohale mitte millegi muu pärast kui oma poliitiku ameti tõttu. Alaliidud loodavad nii lisaraha saada, kuid tihti pole see õige."

Debati sisu (huvitavamad tsitaadid):

"Siin pole ühtegi vastast, kõik on spordi eest väljas," sõnas Ratas alustuseks. 

"Spordil läheb hästi!" pole Luige sõnul Eesti spordil hetkel midagi viga.

"Siin öeldakse, et spordil läheb hästi, aga mina tahaks, et meie sportlastel läheks ka hästi," torkis Rose kohe Luige öeldut.

Reformierakond lubas tõsta sportivate inimeste protsendi 35-lt 45-le. Seda tehtud pole. Miks? Luik: "Numbrid on indikatiivsed, aga ideaalis võiks liikuda kõik Eesti inimesed. Aga seda mõõta on väga raske." Jõesaar katkestas Luige jutu, öeldes, et see on jama. Jõesaar ootas selgelt konkreetsemat vastust.

2011. aastal lubati 130 eurot igale lapsele huviringide jaoks. Miks seda täidetud pole? Luik: "Majandus ei taastunud nii kiiresti nagu me lootsime. Peame vaatama üldseisu majanduses ja kõike me kohe teha ei saa." Jõesaar katkestas kõneleja taas samal põhjusel.

"Kõik need eesmärgid on suunaga aastaks 2030," püüdis Luik oma hämamist kaitsta.

Espenberg: "Noorsportlaste areng on seotud spordikooliga. Toon elust ühe näite: kui mu kaks tütart käisid spordiklubis, maksin ma 300 eurot kuus, nüüd, mil nad läksid Tallinna spordikooli, maksan ma 30 eurot kuus."

Tõniste: "Alati võib öelda, et spordikool on odavam, aga see on pea peitmine liiva alla, sest raha tuleb siis lihtsalt kuskilt mujalt."

Luik oponeerib: "Need, kellel on spordikoolid, ütlevad, et spordikoolid on paremad. Sama ütlevad spordiklubide tegijad spordiklubide kohta. Tähtis on minu arust see, et asi toimiks, ükskõik, kumba pidi siis."

Ratas: "Ma ei tea ühtegi omavalitsust, kes pärast 2009. aastat ütles, et meie sporti ei toeta. Selles suhtes oponeerin, et omavalitsuste kaudu ehk spordikoolide kaudu noorte kasvatamine on ikkagi kõige parem viis."

Tõniste spordi erisoodustusmaksude kaotamisest: "Pean spordirahva ees vabandama, et ma pole suutnud Riigikogus seda erisoodustusmaksu kaotamist läbi suutnud suruda. Kahju, et üks erakond ja üks rahandusminister on kogu selle süsteemi põhja lasknud."

Luik: "Ma olen keerulises olukorras (selles teemas). Olen alati pooldanud oma erakonnas erisoodustusmaksu kaotamist, aga vastu öeldakse, et see teeks süsteemi keerulisemaks."

Ratas: "Mis saab edasi pärast 2020. aastat, kui riigi ja Audentese vahel leping lõpeb. Hetkel ei saa seda baasi paljud kasutada, kuna see on tehtud ärilistel põhimõtetel."

Rose: "Sport tuleb depolitiseerida. Kõik täna tehtavad otsused on poliitilised, sest paljud spordis juhtivatel positsioonidel olevad isikud on poliitikud. See, kui alaliitu juhib poliitik, pole hea, sest nad pole saanud sellele kohale mitte millegi muu pärast kui oma poliitiku ameti tõttu. Alaliidud loodavad nii lisaraha saada, kuid tihti pole see õige."

Tõniste: "Tegelikult on see varjatud korruptsioon, sest nii kõiki neid katuserahasid ju jagatakse. Poliitikud ostavad omale ameteid ja kohti - see pole normaalne. Raha peaks minema pigem eelarvesse ja sealt alaliitudele. Nii oleks kogu rahastamine läbinähtavam ja ausam ning siis ei peaks enam poliitikuid alaliitude etteotsa tooma."

Luik: "Minu arust on see täiesti normaalne, kui alaliitude eesotsas on inimesed, kes on laiemale üldsusele tuntud. Neil on esindusfiguuri roll, sisulise töö teevad ära ala spetsialistid."

Espenberg: "Tahaksin alustada meie hetke kuulsaima jooksja Rasmus Mägi tsitaadist, et meil on süsteemne süsteemitus. Kultuuriministeerium tuleks esmalt ümber nimetada spordi- ja kultuuriministeeriumiks. Teiseks, kindlat süsteemi pole ning - nagu varem öeldud - toimub katuserahade jaotamine."

Tõniste: "Kas teie mäletate, millise kultuuriministri prioriteet olnuks sport?"

Tõniste: See kriitika on suunatud ka tänasele spordialaliitude hindamise tabelile, kus osad saavad rohkem ja teised vähem. Põhjus see, et need, kes said kunagi rohkem - kuidas me neilt ära võtame? See on saamatus, sest ei julgeta minna poliitikutega vastuollu. Näiteks osad ei julge küsimagi minna, kuigi nad teevad oma tööd väga hästi."

Ratas: "Kuidas lahendatakse ära treenerite küsimus? Väga selgelt peab tulema riiklik tellimus kehakultuurile ja ka rekreatsioonile, et tagada kvaliteetsed treenerid."

Tõniste: "Kõige olulisem on treeneritöö väärtustamine. Kui riik ei väärtusta seda, siis pole lootagi, et keegi selle näruse palga peale tulla tahaks. Õnneks nüüd, enne valimisi, on tulnud raha treeneritele natuke juurde. Kui osad treenerid klubides ja spordikoolides maksid kõik maksud ära, siis olid ebavõrdses olukorras nendega, kes maksid stipendiume. Jah, võib spekuleerida, et vastasel juhul poleks üldse suudetud tegutseda. Lahendus on see, et riik kahekordistab treenerite palga. Minu nägemus on ka see, et treenerite kategooria toetuse peaks tooma ühe astme võrra allapoole, neljanda astmeni."

IRL-i ridadest tuli eelmine haridusminister. Tõniste: "Teemad, millest täna räägime, peaks olema ammu väljatöötatud. Meil peaks olema vastused olemas. Mitte et meie siin pakume lahendusi, kuidas ühte või teist asja teha. Selleks on spetsialistid, inimesed palgal, kes suhtlevad igapäevaselt alaliitudega ja peaks tegema neid asju."

Luik: "Summasid tuleb suurendada ja minu arust võiks samuti nooremtreener olla kaasatud sellesse mehhanismi. Samas mingi motivatsioon võiks ikkagi olla, seega võiks toetus alata neljandast tasemest. Sporditeemade käsitlemisest riigikogus: olles kaheksa aastat sinna kuulunud, võin öelda, et oleme senisest rohkem käsitlenud ja kutsunud sinna nii EOK-d kui alaliite."

Tõniste: "Ühtpidi kurb kuulata, et spordis ei pea makse maksma. Tegelikult see on normaalne, et makstakse makse. Alaliidud korraldavad võistlusi ja saadud tulust kaetakse kohtunike kulud. Saan aru, et nii on tore mõelda, et ärme makse maksa, aga tegelikult see pole jätkusuutlik mõtlemine."

Luik: "Ainuke mõistlik lahendus on see, et tuleb riigi poolt raha juurde leida nii kohtunikele kui treeneritele."